Vaimsele tervisele on see aeg olnud parajaks proovikiviks ja olen neid ridu kirjutades omajagu ettevaatlik, sest mida uut oleks mul vaimse tervise kohta öelda, mida seni öeldud pole?

Me arvasime vist pikka aega, et oleme ise oma elu autorid ja muudkui kirjutame oma elulugu ning selle maailma lugu, olles ühteaegu nii kirjanikud kui oma õnne sepad ja ilutegijad. Viimase aasta jooksul oleme hakanud oma eksitusest aru saama. Autorid me pole. Pigem tegelased ühes meie ümber lahti rulluvas loos. Me osaleme selles küll enam või vähem aktiivselt, igaüks võib jätkuvalt näha end loo peategelasena, aga loo kulg ei sõltu meist.

Erinevalt raamatust või failist ei saa seda lugu ka läbi sirvida. Ei saa lõpupeatükke lehitseda, et näha, mis siis ikkagi saab – kas on õnnelik lõpp või pole. Trükipoognad oleks nagu lahti lõikamata. Võib-olla ootavad järgmised osad autori kirjutuslaual või vormuvad alles tema peas. Me võime vaid loota, et meil on selles loos mõttekas osa. Et meil ei pea iseenda pärast piinlik olema. Et võime selles loos elada ja tegutseda, jäämata servalseisvateks virisejateks või statistideks omaenda eluloos.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (65)