Psühhoanalüütik Ants Parktal: kuidas kollektiivsest ärevusest üle saada ja edasi minna?

Seltsimees Laps I Foto: Forum Cinemas

Mõõdukas ärevus on vajalik, kuna aitab märgata ohtu nii isiklikes kui ka sotsiaalsetes suhetes. Ohu olemus on ühesugune. Inimene kardab, et talle tehakse haiget või teda hüljatakse. Ärevus aitab vältida valu ning saada mõnu. Teisti on traumadest tekkinud ärevusega, mis jälitab inimest piinajana ja vaenab teda ootamatult.

Iidsel ajal, kui loodus ja inimene olid ühtviisi elusad, mil puudega sai juttu puhuda ja tuulel oli hing, oli ka inimene osake nii loodusest kui kogukonnast. Kokkukuuluvus- ja ühistunne kogukonnaga elab alateadvuses veel tänaselgi päeval. Nii on ka ühise kogukondliku ärevusega, mille tekkimise välised põhjused on küll muutunud, kuid samaks on jäänud ärevuse olemus – ebamäärane ohutunne näiteks riigi hävingu ees või toimuvate muutustega seotud elevus. Võimalikust ohust tingitud pinge kehas kajab meeles tundena, mis teeb inimese rahutuks, paneb muretsema, vahel hoopis ärritab või õrritab, teeb pahuraks kurjaks ja tigedaks. Kui harituks me end ka ei pea, pole ürgne karjaloomus meid maha jätnud, ning inimene kui kogukondlik olend nakatub küllap ka tänaselgi päeval kollektiivse alateadvuse kaudu ühiskonna valu ja võluga.

Mida raskem koorem vajub kogukonnale, seda keerulisem on inimesel üksi toime tulla ja seda ärevam on inimene. Ohu korral taandub nii inimene kui ka ühiskond varasemate toimetulemise viiside juurde. Ürgkarjas allutati isiklik üldisele, et koos ohtudele vastu astudes ellu jääda. Kui aga kogukonda tabab häving, siis jääb ellujääjate meeleilma kasutu ja piinav traumaatiline ärevus. Ka tänapäeval võib juhtuda, et üht riiki ja kultuuri võib tabada kõikehaarav hävitav kuri vägivald, mis haavab kõiki inimesi ning paiskab ühiskonna tagasi ürgkarja aegadesse, jättes maha ärevusse püsima haavatute meeled. Nii juhtus Kambodžas, kus ajavahemikul 1975–1979 tapeti 7 miljonist inimesest 3 miljonit ning ellujäänute meeli jäi täitma põrgulik õudus.

Kuna lähimineviku haavadele võivad lisanduda veel ka sajanditetagused ravimata haavad, siis võib olla eestlaste meeleilm veel enam katki kui me arvame seda olevat. Jakob Hurt on öelnud ülemöödunud sajandil eestlaste hiljutise mineviku kohta järgmist: “Orjapõlv on meile sügava märgi külge pigistanud. Sest lahtisaamine on raske ja tarvitab aega.” Hurda mõtet arendades võib oletada, et ravimata haavadega seotud ärevuse taandumine võtab aega.

Kaja haavavatest sündmustest, mis on toimunud Eesti lähiminevikus, kõlab tänases päevas tundeelu häiretes, maniakaalsetes tegemistes ja liialdatud elurõõmus, poliitiliselt kujundatud must-valges vastasseisus, usaldamatuses, kaotajate häbimärgistamises, samastumises kurjategijaga.

Eesti Vabariigi ametniku hoolimatus võib näiteks mõnes inimeses äratada mälestuse nõukogudeaegse riigi jõhkrusest. Lõbus naljamäng teleekraanil võib moonduda maaniliseks ja mõttetuks palaganiks, mida on piinlik vaadata. Mõnusast napsitamisest aga võib kujuneda labane jooming. Ühine eelnenud vihjetele on inimese meele toimimise taandumine haavade tekkimise aega, mistõttu hävib oleviku tegelikkus. Teisisõnu nõukogude aeg elustub inimese meeles ja esile ilmub nõukogudeaegne inimliku suhtumise puudumine.

Lähiajal on Eesti inimesi mõjutanud Eesti riigi kadu, inimeste kannatused ja kaotused sõjaeelsel, sõja- ja sõjajärgsel ajal ning lõpuks vabaduse surm Nõukogude võimu all. Vabadust ei saanud küll surmata enamiku inimeste meeltes, kuid väline tagakiusav maailm murendas ja ussitas järjekindlalt iga inimese meelt, jättes omad jäljed ning sundides sageli iseenda paremat mina unustama. Neid möödunud kolonisatsioonide (saksa kultuur, Vene ja Nõukogude võim) teadvustamata jälgi Eesti inimeste meeleilmas võime veel tänagi kogeda.

Kuidas kollektiivsest ärevusest üle saada ja edasi liikuda?

Ränga õnnetusega seotud tunnete üle ei ole kohe võimalik järele mõelda. Ärevuse tõttu on tunded alles tajudest lähtuv toores ning tähenduseta aistinguline aines, mida sõnad veel ei tähista. Sõnu on tunnete tähistamiseks vaja, et tundeid mõista ning nende üle mõelda. Ärevusega toimetulemiseks vajab täiskasvanu nii lähedaste kui ka kogukonna abi. Meele poolt taltsutamata tunded sunnivad inimest tegutsema, et ärevusest ja vaevavast pingest vabaneda. Rahunemiseks vajab inimene ravivat meeletoitu: unenägusid, muinasjutte, müüte, hallutsinatsioone, ja mis kõige olulisem – võimalust kogeda oma tundeid hingeravi meelesõnumises, mis toimub kahekõne usalduslikus õhkkonnas.

Kogukondlikust ärevusest ülesaamiseks on vajalik nii ühine pingutus isiklikus suhtlemises kui ka möödunud haavade avalikuks tegemine kogukonnale. Haavatud inimesele on vaja kogukonnapoolset haavade järelekatsumist. On oluline, et kogukond näeb ja mõistab, et toimunu, mille ohvriks inimene langes, oli kuritegu. Kogukonda tabanud valu kirjeldamine avalikus ruumis on vajalik ka ühise mälukaotuse vältimiseks, et kogukondlikud mälestused saaksid kogukonna tõelise ajaloo osaks.

Nostalgia mineviku ja nõukogude aja suhtes on loomulik osa meie mõtlemisest, kuid seal taga peitub haavatud meeleilm. Kogukond peab selgelt ja ausalt välja ütlema selle, mis aastatel 1939–1956 ja nõukogude ajal meid kannatama pani, et siis edasi liikuda.

Selleks on oluline ühiskondlik diskussioon, mida toetab meedias sündmuste tegeliku olemuse avamine.

Sageli jääb see aga selle taha, et nii nagu püüdlik laps, püüab Eesti poliitiline eliit säilitada head nägu maailma silmis. Kui aga kogukonnas traumast kirjutatakse, räägitakse, sellest filme tehakse (näiteks Imbi Paju filmid, film “Seltsimees laps” jne), siis annab see ohvritele tunde, et neid mõistetakse. Toon näite Ene Hioni raamatust “Südamete murdumise maja”, kus kirjeldatakse esimest korda küüditamisest rääkimist nõukogude aja riiklikus meedias. 25. märtsil 1988. aastal kutsuti kuulajaid “…üles tähistama vaikuseminutiga hukkunud küüditatute mälestust. See mõjus nagu plahvatus. Mitte ainult stuudios, mitte ainult Raadiomajas, pomm plahvatas terves Eestis”.

Teine moment, millega tegeleda tuleb, on kogukonna surve ohvrile. Valitseb mentaliteet, et ohver olla on halb, see viitaks justkui sellele, et inimene ei saanud oma haavadega hakkama. Siit tuleneb ka kogukonnas juurdunud võitjakultus, mis takistab asjadest ausalt rääkimist. Etnoloog Terje Anepaio on uurinud represseeritute mälestusi ja leidnud, et mitte kõikides peredes ei räägitud möödunud haavadest ja kui räägiti, siis kui üldisest faktist. Rohkem võimalusi läbielatut jagada oli represseeritutel kaaskannatajatega.

Me elame ajal ja riigis, kus muutused saavad alata vaid iseendast, nii noortest kui vanadest. Ja kui siia liitub ka kogukonnapoolne haavade tunnustamine, siis saab rahu hinge tasapisi saabuda. Kui kogukondlik toetus hingehaavade ravis puudu jääb, võib möödunud isiklikest haavadest välja kasvada kogukonna enda sotsiaalne haigus, mille keskmeks on uhke mälestus ohvriks olemise magusast enesepiinajalikust valust. Haigus, mis võib kogukonna liikmete meeleilma loomuliku arengu seisma panna või hoopis pöörata taandarenguks, luues valmisoleku uueks meele kolonisatsiooniks.

Artikli autor Ants Parktal on psühhoanalüütik.