Mõõdukas ärevus on vajalik, kuna aitab märgata ohtu nii isiklikes kui ka sotsiaalsetes suhetes. Ohu olemus on ühesugune. Inimene kardab, et talle tehakse haiget või teda hüljatakse. Ärevus aitab vältida valu ning saada mõnu. Teisti on traumadest tekkinud ärevusega, mis jälitab inimest piinajana ja vaenab teda ootamatult.

Iidsel ajal, kui loodus ja inimene olid ühtviisi elusad, mil puudega sai juttu puhuda ja tuulel oli hing, oli ka inimene osake nii loodusest kui kogukonnast. Kokkukuuluvus- ja ühistunne kogukonnaga elab alateadvuses veel tänaselgi päeval. Nii on ka ühise kogukondliku ärevusega, mille tekkimise välised põhjused on küll muutunud, kuid samaks on jäänud ärevuse olemus – ebamäärane ohutunne näiteks riigi hävingu ees või toimuvate muutustega seotud elevus. Võimalikust ohust tingitud pinge kehas kajab meeles tundena, mis teeb inimese rahutuks, paneb muretsema, vahel hoopis ärritab või õrritab, teeb pahuraks kurjaks ja tigedaks. Kui harituks me end ka ei pea, pole ürgne karjaloomus meid maha jätnud, ning inimene kui kogukondlik olend nakatub küllap ka tänaselgi päeval kollektiivse alateadvuse kaudu ühiskonna valu ja võluga.

Mida raskem koorem vajub kogukonnale, seda keerulisem on inimesel üksi toime tulla ja seda ärevam on inimene. Ohu korral taandub nii inimene kui ka ühiskond varasemate toimetulemise viiside juurde. Ürgkarjas allutati isiklik üldisele, et koos ohtudele vastu astudes ellu jääda. Kui aga kogukonda tabab häving, siis jääb ellujääjate meeleilma kasutu ja piinav traumaatiline ärevus. Ka tänapäeval võib juhtuda, et üht riiki ja kultuuri võib tabada kõikehaarav hävitav kuri vägivald, mis haavab kõiki inimesi ning paiskab ühiskonna tagasi ürgkarja aegadesse, jättes maha ärevusse püsima haavatute meeled. Nii juhtus Kambodžas, kus ajavahemikul 1975–1979 tapeti 7 miljonist inimesest 3 miljonit ning ellujäänute meeli jäi täitma põrgulik õudus.