Iga kurjuse taga on suur, sügav, sõnastamata ja tunnistamata jäänud kurbus.
Mõnikord olen ma kuri. Ütlen vahedaid, valusaid sõnu, torkivaid ja õelaid nagu läinudnädalane tuisk, mis pildus näkku peenikest jääd. Need on sõnad, millega saan teha haiget. Sõnad, mille puhul üks osa minust leiab, et mul on õigus neid öelda. Teine osa minust seisab kõrval ning tunneb häbi. Ma tean, et need sõnad oleks pidanud jääma ütlemata. Aga nad on öeldud. Nad on õhus, nad on otsapidi teise inimese südames, ja neid tagasi kutsuda on hilja.