Viimase kahe aasta jooksul on ühiskondlikud meeleavaldused muutunud koroonaskeptikute välikoosolekuteks ning kaotanud seega protestimise algse eesmärgi.
Kui ma olin viisteist, siis unistasin saada punkariks. Armastasin tohutult ajalootunde ja lugesin raamatuid vanadest punkaritest. Kõige köitvamaks pidasin tollal just seda, kui palju punkliikumine Eesti iseseisvumisele kaasa aitas, sest punkarid polnud pelgalt eraldi subkultuur, vaid trend, mis tuli läänest ja erines tohutult sellest, milline pidi välja nägema ideaalne nõukogude ühiskond ning selle kodanikud.
