Jõulueelne hommikupoolik Estonia teatris. Rahvusooperi valgesse saali on kogunenud sadakond algklassilast, osa neist vanematega. Jutustatakse ja juuakse mahla, näksitakse kooki. Kell lööb täistundi, avaneb saali uks ja sisse astuvad muusikud. Pianist alustab eelmängu, sopran süütab lauale asetatud hõbedases kandelaabris küünlad ja laulab: “Tasa, tasa jõulukellad kajavad…” Lapsed jäävad kuulama.
Sedalaadi stseen kordub aastast aastasse. Estonia maja, mis on eesti rahvale ehk sakraalhoonetestki püham paik, muutub lastele tuttavaks ja koduseks, jõulueelne rituaal pakub turvatunnet, saab lähedalt näha ja kuulda lauljaid, kellele hiljem suure lava etendustes kaasa elada, on huvitav tundma õppida eri pille ja instrumentaliste. Neid kontserte on harilikult kokku neli: korraga mahub saali kolm klassitäit lapsi koos õpetajatega, kõige väiksematel on kaasas veel emad-isad.
