Doris Kareva: kuulamise kunst

Foto: Kaido Vainomaa I Allikas: Õpetajate Leht

Lapsepõlvest on meelde jäänud: miks on inimesel kaks kõrva, aga üks suu? Seda selleks, et ta kaks korda rohkem kuulaks kui kõneleks. Eesti keeles on olemas ka väljend: ma olen üksainus kõrv. Mõeldud on sellega: ma olen üleni kõrv ehk siis keskendunud tähelepanu. Betti Alver on selle hästi kokku võtnud:

Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.

Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.

Mõtlesin hiljuti ülekuulamise üle – sageli on see alakuulamine. Kahtlemata on olukordi, kus tuleb välja selgitada, kes siis ikkagi akna puruks viskas, aga need olukorrad ei vii kuidagi karistamisest kaugemale. Kuulamise alus on respekt, tingimusteta osavõtlikkus. Mõnikord on ehk parem mitte asuda aktiivselt tõtt välja selgitama, vaid anda aega, et tõde selgiks – see ei juhtu tavaliselt korraga, vaid vähehaaval. Et selguks suurem tõde – mitte üksnes, mis juhtus tol päeval, vaid mis selle päevani viis. Ilmar Raagi film „Klass” on kõnekas ja mõtlemapanev näide.

Paul-Eerik Rummo paljutsiteeritud luulerida ütleb: „Kerge on hukka mõista, tarvis on mõista.” Mõistmiseni viib kuulamine, kus keskendutakse mitte üksnes sellele, mida inimene ütleb, vaid miks ta seda teeb. Millest ta vaikib – ja miks? Milliseid sõnu ta kasutab ja mis eesmärgil? Keelekasutuse kaudu tõmbame sageli tahtmatu piiri enese ja teise vahele. Siinkohal meenub Alveri „Tüli”:

Üks ütles: „Ämber!” – Teine ütles: „Pang!”
Üks karjus: „Varrukas!” – Teine karjus: „Käis!”
Tüli läks tõsiseks, nagu näis.

Jäädavalt lahku viis vihane jutt.
Räägiti
eri murrakut.

Üks arginäide. Mees ja naine hakkavad õhtul välja minema.

Mees: „Mis kell on?”
Naine (vaatab kella ja ehmatab): „Õigus, me peaksime hakkama end juba valmis panema.”
Mees: „Mis kell siis on?”
Naine (kapi sisemust uurides): „Kas ma panen punase või sinise kleidi?”
Mees (kerge ärritusega): „Mul ükskõik, kas sa ei või lihtsale küsimusele selget vastust anda?”
Naine (kõrgendatud toonil): „Mis mõttes ükskõik? Sa ei hooli minust üldse!”
Siin ei ole vastastikust kuulmist. Asja ees, teist taga on küdemas konflikt ja õhtu tuju on rikutud.

Indiaani jutuvestja Dovie Thomason on rääkinud, et tema vanaema ei karistanud kunagi kedagi. Kui mõni pahandus ette tuli – ja temasugusel tulesädemel juhtus seda alalõpmata –, rääkis vanaema talle mõistuloo. Nii õppis Dovie kuulama, sõna otseses mõttes Sõna kuulama. Nende lugude kaudu kujunesid tema maailmapilt ja väärtused – ja praegu sõidab Dovie mööda maailma ja jutustab neidsamu ja teisi lugusid edasi. Lugude kaudu toimub kogu aeg maailma uuestiloomine, need peegelduvad ja peegeldavad, hoiavad meie eneseks olemist ühtaegu püsivana ja pidevas muutumises.

Usun, et inimese üks põhivajadusi on olla ärakuulatud, mõistetud, vastu võetud sellisena, nagu ta on.

Kerge on kuulata ja mõista endasugust inimest, aga ka avatud hinge, kes tahab pihtida, oma süü üles tunnistada, sellest vabaneda. Psühholoogid ja hingehoidjad on paraku mõnikord silmitsi ka teistsuguste inimestega, kelle vaated ja väärtused on teravas vastuolus nende endi omadega. On suur õnn, et leidub nii avara hingega ja süüvimisvõimelisi inimesi nagu Toomas Paul või Annika Laats. Inimesi, kes suudavad ära kuulata, kaasa tunda ja mõelda, olla kõrval ja toeks, kuulata südamega, leidub aga väga palju, olen neid kohanud nii lasteaiakasvatajate kui ka vanglapedagoogide hulgas. Inimene, kes on ühenduses omaenda sisima olemusega, äratab selle ka teistes. Mõne inimesega vesteldes ruum kuidagi avardub, mõte saab selgemaks, juhuslikud mittemidagiütlevad laused ja targutused langevad iseenesest kõrvale nagu kuivanud lehed. Keel muutub elusaks, ilmsiks tulevad sõnad, mille tähendus iseennastki üllatab.

Juhan Viiding:
Mida ma tahtsingi ütelda?
Mitte üksainus sõna.
Kui, siis üksainus sõna.
Mitte ühtegi „mõtet”.

Juuresoleku abi.
Kõik küsivad siis, kui vaja
üht küsimust
üle aja.

Väga suur kunst on küsida õigel ajal õigeid küsimusi. Näiteks niisugune kahekõne.

Üle hulga aja kohtuvad kaks vana sõpra. Üks ei jõua ära rääkida kõigest, mis ta vahepeal saavutanud on ja mis kõik tahab veel tegemist, maja ehitamine võtab oma aja, muidugi pere ja lapsed, aga samas ka tööalane edu … Teine kuulab, kuulab ja küsib siis korraga: „Oled sa õnnelik?” Vaikus. Selline hetk kõneleb tõelisest mõistmisest, tervendavast kuulamisest. Tõe äratundmisest hakkab toimuma transformatsioon.

Emily Dickinson on märkinud: „Tõde on selline haruldus, teda on õnnestav lausuda.” Teisele inimesele ei saa tõde pakkuda, ta peab selle ise leidma või looma. Saab aga pakkuda kannatlikku tuge, erapooletut, usaldusväärset kõrvalseisja pilku, juuresoleku abi. Sellise rahuliku kuulaja kõrval julgeb inimene ehk astuda kõikuvale pinnale, õrnale jääle, kuhu ta üksi ehk ei julgeks, vastu oma kõige suuremale, sageli allasurutud hirmule või häbile. Alles seda ära tundes, sellega silmitsi seistes ja seda tunnistades on võimalik see endast vabastada.

Juhan Viiding:

Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps,
ja jõudsid lähemale.

Ja jõudsid kaugemale.

Märgata ja mõista teist inimest, võtta aega, et teda tõepoolest kuulata, on ehk üks kõige suuremaid kingitusi, mida üks inimene teisele võib teha. Juba lihtne teretamine, noogutus äratundmise ja omaksvõtu märgiks on miski, mis teeb päeva paremaks, ühendab üksteisega lihtsal, enesestmõistetaval viisil. Seda on hästi sõnastanud Hando Runnel:

Teretamine on hingamine väljapoole.
Teretamine on hinge ulatamine teisele.
Teretamine on kinkimine.
Teretamine on kingituste vahetamine,
Hindamatute kingituste kinkimine vastamisi.
Tere tuleb tagasi.
Oma tere antakse, teise tere saadakse.
Teretamise läbi saadakse sugulasteks.
Teretajad on õed, vennad vaimu läbi.
Võta mu tere vastu, luba mul elada.
Ma teretan sind, et saada sind minu vennaks,
Et saada sind minu õeks.
Ma ootan su teretamist vastu.

Kuulamisest kõneleb ka mu õige pea ilmuv raamat „Linnukese mure”, mis on inspireeritud norra psühhoterapeudi Tron Engeri loengutest ja sündinud koostöös Jüri Mildebergiga.

Allikas: Tekst on ette kantud Tartu ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse juubelikonverentsil õpetajatele ja koolijuhtidele 21. novembril ning esmalt avaldatud Õpetajate Lehes. Edasi taasavaldab teksti autori loal.

Doris Kareva

Doris Kareva

Doris Kareva on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja. Loe artikleid (1)