Meelis Sütt: vaikus ja kuulamine kui meelekaitse ning jõuallikas

Pakun mõlgutamiseks mõned mõtted, mis on eostunud ja sündinud praeguses kriisiolukorras inimmeele üle juureldes.

Kasutan selles jutus sõjaga seonduvaid kujundeid. Teen seda, et rõhutada ärevate, jõuliste ja ka tõsiasjalike sõnumite kontrasti vaikuse, kuulatamise ja kuulamisega. Meeleolude ja meelsuse kirjeldamiseks paistab lahinguleksikon hetkel sobivat. Seda enam, et jutuajamistes ja teadetes võib aeg-ajalt märgata praeguse olukorra võrdlusi sõjaga, olgu siis võrdsustades või erinevustele rõhudes. Tundub, et surmahirm, hülgamiskartus ja kaotusvalu on me meeli puudutanud. Kel õrnemalt, kel tugevamalt, kasvõi hetkevälgatustes.

Andke palun andeks, kellele sõjalised võrdkujud tunduvad siin liialt äärmuslikud või lausa kohatud.

Arvatavasti oleme kõik, kes üleilmsest viiruseohust teadlikud, teatava rünnaku all. Täpsemini on rünnakute sihtmärgiks meie meel ehk psüühika. Meel on kui kaitsev eesliin, kes annab vajadusel vastulööke ja ründab ise. Keha on aga justkui varustav ja toetav tagala. Selline tundlik ja tundeline ühendus.

Mõned vähekindlustatud ja kaitsetumad võivad olla juba ohustatud nälja tõttu. Paljud inimesed on jäänud määramata ajaks sissetulekuta või ähvardab neid majandusliku kindlustatuse oluline vähenemine. Igaühe igapäevane elu on omamoodi mõjutatud või lausa rööpast väljas. Kui mitte otseselt, siis arvatavasti kaudselt kahjuks siiski.

Vaimutoit ei asenda kehatoitu, ja paraku ka vastupidi. Mõlemad on olulised. Keha ja majanduse ohustatusest ning olukordadest on viimasel ajal pidevalt juttu. Keskenduksin siin hetkel meelele.

Me meele suutlikkus hoida tasakaalu ja reageerida adekvaatselt saab praegusel ajal pihta eelkõige väliste, meediast või muul viisil teistelt tulevate teadete-tunnete kaudu. Lisaks sellele võime tunda end rünnatuna ka oma sisemiste mõjujõudude – kahtluste, aga ka süü-, häbi- ja vihatunde – poolt. Kas oleme piisavalt varustatud ja kaitstud? Kas oleme midagi tähele panemata jätnud? Kas saame veel midagi teha või öelda, mõelda? Miks me ei suuda enamat? Miks teised ei kohtle meid paremini? Millal see kõik lõpeb? Kuidas see lõpeb ja mis saab edasi? Küsimusi võib olla rohkem kui teavet ja tundeidki võib olla liiga palju ning liialt vängeid. Sealhulgas vastukäivaid ning üleujutavaid.

Kahtlemata vajab me keha toitu, sooja ja muul viisil hoidmist. Praegusel ajal ilmselt eelkõige kaitset. Sama võib öelda ka me meele kohta. Pidevad teated nakatunute lisandumisest ning järjest karmistuvatest ettevaatusabinõudest võivad ühest küljest rahustada: meid hoitakse hirmsate-hirmutavate sündmustega mitmelt poolt kursis. Teisalt võivad need samad teated ka ärevust õhutada: ring võib tunduda koomale tõmbuvat. Me elu säilitamist toetavad instinktid võivad seetõttu sattuda ratsionaliseerimise rünnaku alla. Osa meist soovib agaralt tegutseda – varuda, infot otsida, end ja oma lähedasi kõikvõimalikel viisidel kaitsta ning kindlustada. Muuhulgas ka teadmatuse eest. Teine osa meist võib tõrkuda tõsiasju tunnistamast, neid adekvaatselt hindamast. Seda siis nii üle- kui ka alahinnates. Võime tunda end nagu kahe tule vahel, seda ka sisemiselt, iseenda sees.

Võib olla väga keeruline leida aega ja ruumi vaikuseks. Teadlikult teadmatuses olemiseks. Ometi on seegi elutähtis ettevõtmine ja vajalik kaitsevahed. Me meel vajab ka sõjasarnases ennustamatus olukorras natukenegi vaikust ja rahu. Mõneks ajaks eesliinilt taandumist. Seda nii puhkuseks-taastumiseks kui ka oma meelele häälestumiseks. Nagu iga tundlik instrument, mis on rohkesti kasutatav, vajab ka me meel hoolitsemist, hoolimist ja hoidmist.

Sisemise vaikuse tekitamine ja oma meele kuulamine võimaldab meil luua vaatleja positsiooni nii enda kui ka enda ümber toimuva suhtes.

Kõik aistitav ei pruugi isegi (kohe) teadvusse jõuda.

Meele-elu säilimiseks ja jätkumiseks on vaja leida võimalus rahuneda, kasvõi korrakski leida meelerahu hoidev pelgupaik, et mõlgutada mõtteid enda ja enda ümber toimuva üle. Turvaliselt peatumine ja kuulatamine tundub olevat praegu hädavajalik. Kuulatamine, et mis hakkab ses meelevaikuses endas kõlama, mis iganes see ka poleks.

Nagu linnakärast metsagi minnes, võib kohanemine vaikusega eneses võtta aega, et hakata märkama peeni ja köitvaid üksikasju. Või siis tulevad esile ebameeldivad impulsid, lärmakad mõtted, koledad kujutlused. Nende märkamine, kuuldavaks tegemine ja kuulda võtmine võiks olla eriti oluline ülesanne. Ebameeldivate tunnete ja mõtetega kohtumine võib olla paras katsumus, kuid nendega kohtumisest võib saada väärtuslikku materjali tasakaalu ülesehitamiseks – me saame aru, mida kardame, vihkame ja armastame. Võime leida või uuesti avastada, mis on meie jaoks elutähtis nii kriisis kui ka peale seda. Kui üksi osutub enese keerukama osaga kohtumine liialt raskeks või võimatuks, siis oleks hea leida keegi, kes kuulaks. Kuulaks, elaks kaasa ja mõistaks. Mida iganes me meel ka letti ei tooks. Enese kuuldavaks tegemise ja kuulamise kaudu saab siseilm tõeliseks ja olemasolevaks.

Kuulatamine ja kuulamine on omamoodi häälestus, mis eeldab, et oleme samaaegselt enese minetanud ning enesele pühendunud. Teist kuulates oleme siis teisele pühendunud, jättes kuulamisajaks kõrvale oma isiklikud hirmud ja himud.

Sõnade, kujundite või nimetuste leidmine oma avastatud loomuvarale võib olla keerukas, kui alles kriisiolukorras hakatakse endaga lähemat ja sügavamat tutvust sobitama. “Kuulav teine” saab olla siin tõhusaks abiks. Olgu selleks siis keegi teine või me ise endale.

Abiks saavad olla ka heli- ja kujutavad kunstid, kirjandus, teater. Kõik, millest suudame leida kujundlikke vasteid oma siseilmas toimuvale. Olgu need kas või seosetud muusikainstrumendi sõrmitsemised või juhuslikud, lapselikud kritseldused. Muusika toob esile emotsioonide mustreid, paneb need kõlama. Kujutav kunst pakub kujundeid ja keelega seonduv võimaldab ühendada oma meele sisuga sõnalisi kujundeid.

Kindlasti ei soovi ma olla mingilgi viisil moraliseeriv. Pigem prooviks hetkeks suunata mõtte ja pilgu ka kujuteldavasse kriisijärgsesse olukorda. Usutavasti tasuks leida võimalus mõlgutada ka neid mõttetoorikud, et kuidas me saaksime kõige paremini enda ja teistega kriisis ümber käia, nii et pärast võiksime üldjoontes, ilma suuremate vastuoludeta rahul olla.

Head vaikuse kuulatamist eneses.

Meelis Sütt

Meelis Sütt

Meelis Sütt on psühhoterapeut. Loe artikleid (3)