Kell läheneb vaevu neljale pärastlõunal, kui kuulen kolleege kommenteerimas, et juba hämardub. Jah, oleme oma geograafilises asukohas jõudnud aasta pimedaimasse aega. Ei jää kellelgi märkamata, et läheme tööle pimedas ja naaseme koju, ikka pimedas. Niimoodi võib lausa masendus end musta keebina ümber mässida ja kevadvalgus tundub kauge unistusena.
Kuidas sellest pimedast ajaperioodist võimalikult väheste kahjudega läbi tulla? Kuigi teame, et valgus(teraapia) aitab hästi, siis kirjutan siin hoopis kõndimisest, mis on meile kättesaadav aasta ringi ja olenemata ilmaoludest.