Kell läheneb vaevu neljale pärastlõunal, kui kuulen kolleege kommenteerimas, et juba hämardub. Jah, oleme oma geograafilises asukohas jõudnud aasta pimedaimasse aega. Ei jää kellelgi märkamata, et läheme tööle pimedas ja naaseme koju, ikka pimedas. Niimoodi võib lausa masendus end musta keebina ümber mässida ja kevadvalgus tundub kauge unistusena.

Kuidas sellest pimedast ajaperioodist võimalikult väheste kahjudega läbi tulla? Kuigi teame, et valgus(teraapia) aitab hästi, siis kirjutan siin hoopis kõndimisest, mis on meile kättesaadav aasta ringi ja olenemata ilmaoludest.

Kõndimine kui igapäevane liikumisviis, et jõuda punktist A punkti B – on sellest vaja üldse rääkida? Samas teadus ütleb, et kõndimine parandab füüsilist vormi, toetab südametööd, kergendab depressiooni nähte, vähendab väsimust, tõstab tuju, koormab liigeseid optimaalsemalt kui jooksmine, suurendab vastupidavust jne, jne. “Nii tore!” mõtlen, aga tean ka, et kui inimesele ei meeldi kõndida, siis poleks sellest mingit kasu, sest ta lihtsalt ei tee seda. Aga miks ta ei tee, kui see on talle kasulik?

Karmen Reinpõld

Karmen Reinpõld on ratturite ja triatleetide treener, tervisekäitumise ja heaolu õppekava doktorant Tallinna Ülikoolis. Ta teeb koostööd nii tipp- kui harrastussportlastega, püüdes juhtida treeningprotsessi, kombineerides teadust ja igapäevast treeningpraktikat – numbrid ja graafikud on sama olulised kui kuulamine, mida sportlane räägib ja tunneb. Ka ühiskonna kehakultuuri trendid kõnetavad – kuidas panustada, et pikendada tervelt elatud elu? Loe artikleid (15)