Eesti Vabariigi lugu on selle kodanike lugu. Kirjanik ja kultuurikriitik Mikk Pärnits arutleb mitmeosalises esseede sarjas ülekeenud emotsioonide, liialdatud rahvusluse ja ühiskondliku leina staadiumite üle ning asetab Eesti meeleolud globaalsesse konteksti.
Osa 3
Natuke üle aasta tagasi tabatakse eestlasest 13-aastane terrorist. Hiljem jääb tema traditsioonilist peremudelit toetava EKRE Rootsi osakonna asutajast isa vahele metroos naise ründamisega. EKRE liikmete agressiivsus tõuseb ja areneb, noorem Helme kelgib Briti “konservatiivide” kogunemisel, kuidas nad edukalt kõiki provotseerides tähelepanu varastavad. Näiteid nende neofašistlikest suunitlustest on nii palju, et ei jaksa linkida. KAPO üritab viimases aastaraamatus väita, et tegeleb paremäärmuslaste valvamisega. Juhtumit analüüsis hästi Elise Rohtmets. Nagu loos välja toodud, saab toda erakonda põhimõtteliselt lugeda terroriorganisatsiooniks. Eelmise aasta oktoobris kuulutabki Kreeka oma natsierakonna Golden Dawn kuritegelikuks organisatsiooniks ning süüdistused esitatakse 68 liikmele. Juhtkond saadetakse vanglasse. Kuigi me pole Kreeka, on ka Ida-Euroopa selle sajandi suurimaks ohuks valge terrorism. Inimsusevastased kuriteod? Siin, meie Mornas? Johhaidii, ma ütlen. Aga see polegi enam su emade Morna, su isade Eesti. Tegu on Kolmanda Riigi tõusuga ning rahvusluse kui ideoloogia ammendumisega, mille põhjuseid olen analüüsinud esimeses kahes samasse seeriasse kuuluvas essees.
