Vahel tundub, et mingi hoomamatu jõud tirib inimest põhja. Mida rohkem ta pingutab, rabeleb, püüab, seda kindlamini ta vajub, seda vältimatum tundub hukk. Jääb vaid üle leppida, unustada, kustuda. Ning siis, kõige raskemal hetkel, süttib uus lootus, leidub jälle energiat, asjad hakkavad paremuse suunas liikuma. Paradoksaalne?
Paradoksid on omamoodi seletamatused, millele ei leidu möödunust, loogikast või kultuurist alust, kuid mida elus sageli kogeme. Religioon nimetab suurimaid neist imedeks; imedest pole mõtet otsida loogikat. Natuke isiklikumal tasandil võib ehk rääkida valgustumisest, kirgastumisest ning see ei ole kindlasti ratsionaalsele käsitlusele alluv kogemus. Pigem on reeglina tegu sügavalt isikliku, tundelise, enda sisemaailmas toimuva muutusega. Väikeseid ja suuremaid valgustumisi saame kogeda teel iseenda juurde, olgu selle teekonna tehnikad millised tahes. Isiklikust kogemusest saan kinnitada, et psühhoanalüüs on üks võimalikest teedest, välistamata seejuures teisi.
Võtame näiteks ühe laialt levinud ja üldiselt mõistetava pahe, mida igas ühiskonnas leidub. Selleks on meele hälvitamine erinevate psühhotroopsete ainetega. Enamik neist on sõltuvust tekitava potentsiaaliga ehk nende korduval tarvitamisel suureneb vajadus neid tarbida üha rohkem, erinevate eluseikade tõttu, nii rõõmus kui kurbuses. Uimastist laias mõistes saab elu osa, tema reguleeriv toime organismile, meelele, emotsioonidele muutub harjumuspäraseks ja üsna pea vältimatuks. Teate ju küll neid sügisahastusse passivaid vanasõnu à la “kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi”.