Depressioon e kliiniline masendus on tänapäeval kahjuks ja õnneks tuntud mõiste. Kahjuks tuntud, sest depressiooni kui meeleseisundit esineb Eesti inimeste hulgas kahetsusväärselt paljudel. Õnneks tuntud, sest depressioonist teatakse juba küllaltki palju, et eristada seda pikemaajalisest pahatujust.
Depressiooni puhul räägitakse bioloogilistest, sotsiaalsetest ja psühholoogilistest mõjuritest. Vähem räägitakse depressioonist ehk masendusest kui hingelisest kriisist, mille juured võivad ulatuda reaktsioonist igapäevaelu ebaõnnestumistele kuni varases lapsepõlves kogetud ja siiani haiget tegevate hingehaavadeni, mis võivad olla kujunenud iseloomu ja isiksuse osaks.
Kuidas depressiooni ära tunda?
Depressioonis inimeste meeleolu on alanenud, nad tunnevad end jõuetuna ka lihtsamate tegevuste suhtes ning ei suuda leida rõõmu varem rahuldust pakkunud tegevustest. Pidevalt on tusane tuju, ärritutakse kergesti, igas asjas leitakse eelkõige midagi halvustamisväärset. Sõprade seltskond, kellega tavaliselt on hea meelt lahutada, tundub pigem tüütu ja pealesunnitud, igasuguse trenni tegemine paistab mõttetu. Puudub soov kodust ja võib-olla isegi teki alt ninagi välja pista. Rääkimata vähesest jaksust ja vastumeelsusest töö ning argielu toimetustega sekeldada. Iseloomulik on üldine jõuetuse ja talumatu hingelise raskuse tunne. “Auku langemine” ja “mustas augus olemine” on metafoorid, mida depressioonis inimesed oma meeleseisundi kirjeldamiseks sageli kasutavad.
