Martin Algus: sõltuvused on aseaine päriselus kaotatule

Martin Algus I Foto: Lilian Merila

Martin Alguse romaan “Midagi tõelist” valiti hiljuti Kultuurkapitali kirjanduspreemia võitjaks proosa kategoorias. Romaani keskmes on kaks meest, kes püüdlevad kumbki omal äraspidisel viisil elusolemise tunde ja läheduse poole. Ometi langevad nad sõltuvuste ja vägivalla võrku. Iiris Viirpalu vestles Martin Algusega sõltuvustest, tänapäeva ühiskonnast ja virtuaalsusest ning sellest, mida tähendab olla inimene kaasaegses maailmas.

Kuidas tekkis idee sellist romaani kirjutada? Kuivõrd tegid ka temaatilist uurimistööd ja said ainest tõsielusündmustest?

Idee tuligi algselt elust endast: kuulsin ühest väljapressimisskeemist, milles inimesi internetis alanud kohtingute abil lõksu tõmmatakse ja asutakse neilt siis raha välja pressima. Mõtlesin, et selle skeemi peale saab ehitada suurema loo, mõtlesin välja tegelaskujud ja süžeeliinid ja sain ärakasutamise teemat pisut laiemalt lahkama hakata. Ärakasutamine on selle raamatu võtmeteema, aga sain muidugi puudutada ka teisigi ühiskonnas hetkel teravalt esil olevaid küsimusi ja probleeme. See kõik on muidugi lahendatud läbi kirjandusliku filtri, läbi tegelaskujude ja läbi tegelaskujude läbielamiste.

Romaanis on üsna karmid teemad: pedofiilia, (kodu)vägivald, inimliku läheduse kriis. Kuidas rääkida sellistest asjadest, ilma et lugejal oleks liiga raske, aga samas andes edasi tegusid ja moraalset külge, ka inimlikke emotsioone?

Ma naudingi seda, et saan vahel sügavuti minna ja võin isegi haiget saada. Olen päris palju meelelahutusega tegelenud ja selle kõrval mõjub taoliste teemadega tegelemine isegi tasakaalustavalt. Omamoodi oskus on seda, jah, niimoodi edasi anda, et lugejat kohe ära ei hirmutaks. Mina üritasin luua kaks inimlikku tegelast, kes räägivad enam-vähem ausalt, mida nad asjadest arvavad, ilma selleta, et nad tahaks lihtsalt šokeerida ja hirmutada. Ja muidugi aitab lugejal looga kaasa minna ka see, kui lugu ise on põnev.

Raamatu keskmes on sõltuvused: tegelastel on pornosõltuvus, söömissõltuvus, ostlemissõltuvus. Kas sul tekkis kirjutamisprotsessis ka selgem arusaam, mis inimestes sõltuvuskäitumist põhjustab ja kuidas sõltuvused kujunevad?

Mina uurisin sõltuvusi asendusena millelegi, mis on kaotatud, või ähmaseks muutunud. Meie keskkonna järjest agressiivsem virtualiseerumine on nagunii muutnud kõik veidi ebareaalseks, kõik need ekraanid, mis meie ümber vilguvad… Lihtne on ennast ära kaotada.

Internet on nagu omamoodi asendusmaailm, milles kompenseeritakse seda, mis päriselus on kättesaamatu. Ja mida rohkem sa seal kompenseerid, seda kättesaamatumaks päriselu muutub. Internet on siis üks tee, aga sama kehtib ka näiteks ostuhulluse või mistahes muu asendustegevuse kohta. Ja samas ongi ju ka sõltuvused loomulik osa elust, lihtsalt peab proportsioonides õige vahekorra leidma, et ise alles jääda.

Aga kas siin on, nagu Leo tegelaskuju puhul, et inimesel on tunne, et ta elu on tühi – pole elusolemise tunne –  ja teisalt ka lähedusvajadus, intiimsusesoov? Kas need tundmused tõukavadki sõltuvusse?

Jah, selline tühjusetunne tabas Leod ammu enne sõltuvuse avastamist. Tema jaoks oli internetiporno asenduseks lähedusele, millest ta puudust tundis. Samas oli see sõltuvus paradoksaalselt just vastand sellele, mida ta tegelikult ihkas, see oli äraspidine illusioon lähedusest ja armastusest, mis ta elust kadunud oli.

Üks romaani teema on inimlik ja sotsiaalne üksindus, mida püütakse siis tasakaalustada virtuaalreaalsuses viibimisega. Mida selline olukord kaasa toob, kui inimesed üha enam võõranduvad, kapselduvad ja inimliku suhtluse ekraanide vastu vahetavad? Üksinduse süvenemisest sotsiaalmeedia tõttu on juba räägitud…Kas Eestis kui tugevalt individualismile suunatud ühiskonnas on see probleem suurem?

Ma arvan, et Eestis on see kõik üsna samal tasemel nagu ka mujal maailmas. Ja ega siis kogu see tehnoloogia ise paha ei ole. Me inimestena peaksime olema lihtsalt piisavalt targad, et kogu selle tehnoloogiaga oma vaimule või hingele mitte liiga teha.

Teoses on selgelt esil kapitalismi ja tarbimisühiskonna kriitika. Kuidas sellega sinu hinnangul lood on?

Tarbimisühiskond ja kapitalism on samuti üks repressiooni vorme nagu iga teinegi ühiskondlik mudel. Kapitalismis toimub repressioon lihtsalt vabatahtlikult. Enesetsensuur sunnib käituma osana massist, kõigil on inimõigused ja erinevad vabadused, aga ometi me tahame olla sellised, nagu ekraanidelt ette näidatakse.

Kas sa pead silmas paljusust, infot, mis tuleb pidevalt igast tajukanalist?

Jah, seda ka. Tarbetut ja eksitavat infot on väga palju. Meie, sisuliselt kiviaja inimesed, oleme järsku vastamisi kogu selle välkuva ja vilkuva maailmaga. Inimesed on segadusse aetud ja seda on võimalik erinevatel jõududel omatahtsi juhtima hakata ja ära kasutada.

Tohutu kirevus ja samas veel suurem pealiskaudsus on hea pinnas kuritarvitamiseks.

Mis toimub Inglismaal? Tehti nii rumal asi nagu Brexit – see paneb mõtlema. Sellel peab mingi põhjus olema, et midagi nii lolli ette võeti. Terve mõistusega inimene ütleks juba eos, et see on idiootsus ja ma ei hääleta selle poolt.

Raamatus oli Leo tgeelaskuju kirjeldatud ka nii, et ta elas uinunud olekus.

Just nimelt. Kogu see propaganda ja kirevus uinutab, ütleb justkui, et kõik on korras ja et sa pead tahtma just seda-seda-seda, siis oled õnnelik, aga õnne ei saabugi kunagi. Ja kui sa seda voolu läbi ei lõika, võidki elu lõpuni üksnes kaasa minna ja lõpuks avastada, et polegi oma elu elanud. Leo tahtiski seda unelaulu katkestada ja näha, kes ta tegelikult on, mis tegelikult üldse olemas on. Aga tema jõudis otsinguteni alles siis, kui tal juba väga-väga halb oli. Ta hakkas otsima lahendust siis, kui olukord oli pea surmav.

Aga kui liikuda laiemalt Eesti ühiskonna tasandile, siis mis tendentse sa kirjaniku või lihtsalt siin riigis elava  ja toimetava inimesena märganud oled? Mis sind rõõmustab, mis on problemaatiline?

Laias laastus heliseme ju unisoonis ülejäänud maailmaga, sealsed suundumused võtavad kiiresti maad ka siin. Hirmutab muidugi see üldine suundumus, et mingi ajutise materiaalse hüve või võimu nimel ollakse nõus kõike muud oheverdama. Valetatakse endale päris palju ja lükatakse mõtlemist edasi, lahendatakse hetkeolukordi tulevaste katastroofide hinnaga.

Tänapäeval olemegi mingisuguses pöördepunktis, sest vajatakse justkui muutust, aga pole nagu häid ja konkreetseid ideid, kuidas edasi minna. See annab võimaluse igasugu šarlatanidel masse lollitada ja oma krossid välja teenida. Neid ei huvita, mis inimestest või ühiskonnast saab, nad lihtsalt kasutavad ära seda muutuste ootust. Ega keegi ei teagi, mis saab, ja õnneks tavaliselt loksub kõik lõpuks ise paika tagasi, kusagil tekib omakorda vastumõju ja nii edasi.

Mind huvitab, kuidas kõik need tendentsid väljenduvad konkreetses inimeses või tegelaskujus, kuidas need inimese käitumises, seisundis, mõtlemises peegelduvad. Seda ma uurisingi raamatus läbi kahe erineva tegelase. Romaani taustal hõljub kerge hirm või peataolek praeguse aja ees, mida on igalt poolt tunda. Kõike on justkui liiga palju, aga kui hakkad vaatama, mis päriselt olemas on või mis päriselt kehtib, siis tekib tunne, et polegi nagu väga palju.

Pakend on vägev, aga kui hakkad järjest kihte eemaldama, rebid maha erinevaid tõdesid, mis enam ammu ei kehti või mis on kõigest tühjad loosungid, siis sealt alt tuleb välja alasti inimene oma üksinduse ja turvalisuse vajadusega. Kõik püsib ainult heal tahtel ja kui seda pole, on võimalik neid tühje loosungeid väga hirmutavatel viisidel ära kasutada.

Ma püüdsin kahe erineva tegelaskuju kaudu näidata ka teatud vaadete põrkumist. Samas on mõlema lõppeesmärk ju sama, vahendid aga erienvad ja see võitlus on laiemas plaanis tarbetu. Me peaksime leidma inimlikuma aruteluplatvormi. Praegu käib hästi palju võitlust mõttetute loosungite ümber, mis kedagi edasi ei aita. Ma väga loodan, et terve mõistus siiski lõpuks võidutseb.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (20)