Hannes Kuhlbach: kas on võimalik istuda kahel toolil korraga? Paranoid-skisoidne olukord Eesti riigis

Meil ei ole võimalik korraga istuda kahel toolil. I Foto: Unsplash.

Inimene pärineb oma arengus keskkonnast, kus indiviidi ja tema grupi ellujäämise aluseks oli kontroll ressursside üle. Võitlus on olnud inimesega kaasas kogu tema eksistentsi jooksul, sest ressursse ei ole kunagi olnud küllaldaselt. Välja arvatud ehk viimase aastasaja jooksul, kuigi ammugi mitte kogu maailmas. Ka mul, nagu meie presidendil, on rõõm, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. Siiski tundub, et üldisele edule vaatamata  on puudus, defitsiit, võitlus jms sisestunud nii ühiskonna kui indiviidi tasandil meie psüühikasse. Eriti peale valimisi on tekkinud tunne, et kõigile ei jagu. 

Elu on kaotusega toimetuleku eksam, ütleb Briti psühhoanalüütik Melanie Klein. Väikelapse psüühika arengus on tema sõnul esmane paranoid-skisoidne positsioon. See tähendab üsna lihtsakoelist must-valget maailma, hea ja halva meeleheitlikku eristamist, inimeste jaotamist sõpradeks ja vaenlasteks, sisemist võimetust leppida endas oleva halvaga ning iseenda halbade tunnetega. Halb tuleb välja tõrjuda ehk teised on halvad. Sellest ka paranoidne hoiak. Taolises  (sise)maailmas on kaotus hävitav, õudne, isegi võimatu. Võit peab olema absoluutne, et halb täielikult välja tõrjuda, hävitada, lõpuks ometi jõuda lihtsasse ja turvalisse meeleseisundisse.

See on Kleini järgi kõigi inimeste psüühika arengus esimene samm ning osaliselt jääb selle maailma lihtsus meie sügavamatesse kihtidesse alles ka täiskasvanueas. Seega on võimalik neid arhailisi hirme alateadlikult ka kõnetada, olgu siis sümbolite, meedia, lihvitud valimisloosungite jms kaudu. Vaenlase kuju on sellises retoorikas paratamatu, mida mustemaks värvitud, seda tänuväärsem. Ideaalne projektsioon tähendab seda, et saame vaenlasele omistada nii omaenda kui ka kujutletavad halvad jooned ning hoida üleval lihtsat maailmapilti: hea on sees, halb on väljas. Samamoodi on võimalik lubada kõike head korraga, ja mis peaasi, tasuta. Lugege ainult valimislubadusi. 

Miks inimesed tahavad lubadusi uskuda? Sest see äratab lapsepõlves kogetud kõik-on-võimalik  tunde.

Kõikvõimsus on üks osa sellise arenguetapi enesepettusest. Maailma ja ühiskonna probleemidele pakutavad lihtsad lahendused ongi usutavad, kui olla laps. Lapse jaoks on tema vanemad kõivõimsad, pruugib neil vaid tahta ja öelda, ning hakkabki juhtuma. Vene muinasjutust tuttav “minu soovil, havi käsul” on just nii umbes kolmeaastase lapse unelm. Vähegi küpsem inimene ei usu enam muinasjutte, ükskõik milline poliitiline jõud neid vestab. Saada ilusa küsimise peale miljard onu Donaldilt on nagu lehekülg omaaegsest menukist “Piilupart Donald, Miki ja teised”.  

Must-valge maailm on lihtsustatud ja ohtlik

Arengu käigus on järgmine etapp otsustav, see asetub eelmisele. Arusaam, et maailm on lihtne, must-valge, enam ei tööta. Nii endas kui väljaspool, teistes, hakatakse nägema ja taluma head ning halba koos. See tähistab ühtlasi ka võimet enda sees kaotusega toime tulla. Kaotatakse senised ideaalid, senine maailma tajumise viis ning piltlikult muutub kõik hulga värvilisemaks, ka keerukamaks.

Elutee on Kleini pakutud tähenduses kaotuste kogemise, läbitöötamise ja edasiminekute pidevalt korduv tsükkel. See peaks kaasa tooma erinevuste talumise võime, teiste inimeste vaatepunktide aktsepteerimise ja hindamise võime, oma ainuõigsusest ja -õigusest loobumise võimalikkuse ning üleüldise küpsemise. Oma omnipotentsuse kaotamine, unistuste mannetuse, isegi naeruväärsusega leppimine, armastuse ja partnerluse tähenduste mitmekordne muutumine, sõprade leidmine, kaotamine ja mahajäämine on küpseks isiksuseks kasvamise protsess, mille läbimine tähistab sisuliselt täiskasvanuikka jõudmist.

Kleini arvates ei jõua sugugi kõik inimesed üheselt ja püsivalt nn depressiivsesse positsiooni. Osadel inimestel domineerib pigem maailma, nähtuste ja inimeste lõhestamine heaks-halvaks, õige-vale stiilis kategooriateks. Selles maailmas on näiliselt lihtne otsustada hea kasuks ja halva vastu.

Üldsust paneb nördima, kui üks poliitiline jõud rõhub ja õhutab just selle varajase must-valge maailmatajumise õigsust. Kõnetades arhailisi, väga varajasest arengust pärinevaid tundmusi inimestes, tekitab see kummastust, isegi õõvastust. Pakutav “lahendus” on seetõttu lõhestav, vastanduv, lihtsustav, isegi infantiliseeriv.

Lihtsustatud maailmavaate pealesurumine meie endi valitud rahvasaadikute poolt tekitab vastumeelsust, jahmatust, isegi viha. See ei sobi küpsetele inimestele.

Küpsus tähistab siinkohal aru saamist ning leppimist sellega, et vanemad ei olegi kõikvõimsad ja teadjad, ning sellisest illusioonist loobumist. Ühel hetkel oleme kõik piltlikult öeldes Jõuluvanas ära tundnud naabrimehe ning mõistnud, et kinke ei too põhjapõdrad. Kui aga Toompealt meile pakutakse äärmuseni lihtsustatud, üksteisele vastukäivaid ning reaalses maailmas ja ajahorisondis võimatuid lahendusi, siis tahaks küll taevast appi paluda. Kui rahvast lastena käsitletakse, siis koostöösoovi asemel tekitab see pigem käegalöömist ja eemaldumist. Kui me aga teeme seda oma riigi suhtes, kasvab oht see ka minetada.  

Reaalse, täiskasvanuliku maailma üheks osaks on ennustatavus. Et homne maailm sarnaneks tänasega, et täna alustatu homme ka lõpule viidaks. Lapse arengu jaoks tähendab ennustatavus turvalisust ja piire. Isa sõna peab olema usaldusväärne, siis saab ka poisist-tüdrukust usaldusväärne kodanik. Riigi kontekstis tähendab see, et me ootame meie riigiisadelt oma  lubadustele kindlaks jäämist, olgu konjunktuur milline tahes. Iga (noor)poliitik peab suutma kasvada riigimeheks, mitte jääma kitsalt oma valijaskonna huvide eest võitlejaks, kes kord ütleb üht, aga juba homme teist. Eestis öeldakse, et mehe mõõduks on tema sõna. Kes seda ei pea, võib kaotada usalduse, lugupidamise, isegi tuleviku. 

Meie riigi, meie rahvuse ainsa kodu tasandil on olukord muutunud kriitiliseks. Võim annab valitsejatele petliku tunde enda suurepärasusest, enda õigsusest, enda tähtsusest. Selle säilitamine võib muutuda klammerdumiseks trooni külge, unustades algse tähenduse. Vabas riigis kuulub võim ainult rahvale, sellest ainult osa, ja ainult teatud perioodiks, antakse valitsejatele kasutamiseks. Ja kui see aeg on otsas, siis tuleb see tagastada. Kes ei oska loobuda, ei saa ka elus edasi minna. Kurb on kuningast, kes on oma trooni külge kinni kasvanud. Iga hinna eest võita tahtmine on lapsik, kaotusega mitteleppimine lülitab jonnipunni ühistest mängudest välja. Eesti poliitikas pikalt kestnud jonnipunlus on osalt tänase olukorra põhjustajaks ja samas diagnoosiks.

Jumalate käskjalg Fuuria NO99 etenduses “Savisaar” sõnastas valitsejate lõksu järgmiselt: “Kas võim või elu: võimule jäädes sured, võimust loobudes jääd elama.” Ajalugu kipub ennast kordama, kas rohkem komöödiana või draamana, sõltub hetkel vaatepunktist. 

Elus on alati ühendatud kaotused ja võidud, lõpud ja algused. Meil ei ole võimalik korraga istuda kahel toolil, olla nii kaotaja kui võitja. Nii laps kui täiskasvanu.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (40)