Moslemienamusega riikidest kirjutatakse ikka ja jälle nurga alt, mis peaks näitama, kuidas usukuuluvus meid üksteisest olemuslikult erinevaks teeb ja lahutab. Aga mis oleks, kui me vahel asuks teemade kaupa vaatlema, mis on sotsiaalpoliitilised vaidlusküsimused, mida võiks pigem sarnaseks lugeda?
Järgnevas loos annan ülevaate Türgi alkoholipoliitikast, seda käsitlevate seaduste muutmisest, maksustamise mõjust salaalkoholi levikule viimase aja kontekstis ning jagan täitsa tavaliste türklaste arvamusi. Lugeja leiab tõenäoliselt, et Eesti ja Türgi alkoholipoliitika väljakutsetes ja probleemides on üpris suur ühisosa, mis sest, et siin riik enamuse inimeste identiteediks “moslem” märgib.
Et Türgis suure andumuse ja naudinguga alkoholi tarvitatakse, ei üllata vist ühtki siin käinut. Alkoholitarbimise juured ulatuvad Bütsantsi keisririigist tänapäeva. Kombed on enamasti vahemerelised: alkoholi tarvitatakse peamiselt õhtulauas, võimalusel pikendatakse nautlevat olekut võimalikult hiliste tundideni. Ehkki diskoteegid ja baarid on pealinnas Ankaras, Istanbulis, riigi lääne- ja lõunarannikul reeglina rahvarohked, näeb harva kedagi tuigerdamas või jõuramas nagu Põhja-Euroopas. Alkoholile kuulub rahvakultuuris tähtis osa. Algava essee saateks võiks lugeja käivitada näiteks Sezen Aksu ja Cihan Okani dueti “Yine mi Çiçek”, milles lauldakse nostalgiliselt meyhane-elust.
Hille Hanso
Hille Hanso on Türgi ja Lähis-Ida välis- ja kaitsepoliitika kommentaator ja analüütik, vabakutseline teleprodutsent, ajakirjanik ja inimõiguslane. Muuhulgas uurib ja kajastab ta aktivismi ja inimõiguste olukorda üle ilma. Hansol on magistrikraad Lähis-Ida uuringutest Istanbulis, kus ta ka suurema osa ajast elab. Loe artikleid (12)
