Hardo Pajula: minu konservatism

Illustratsioon: Marko Mäetamm

2016. aastal kirjutasin ma valdavalt Nihilistile ja suhtlesin seetõttu peaasjalikult Kauri ja Ahtoga. Sama aasta kevadeks olin ma jõudnud enam-vähem samasse kohta, kus Scruton oli olnud 48 aastat tagasi. Ma ütlesin endale: kes ma ka ei oleks, ei ole ma Kaur ja Ahto.

Meie hulgast hiljuti lahkunud Briti alalhoidlik filosoof Roger Scruton meenutas korduvalt oma konservatiivitee algust 24-aastase tudengina Pariisis. Scruton sündis 1944. aastal ning jõudis eelnimetatud vanuseni seega 1968. aastal, mil Prantsusmaa pealinn oli taas laiaulatuslike väljaastumiste areeniks. Sedapuhku marssisid punalippude all helge tuleviku poole Pariisi tudengid, kellele “kodanlik tsivilisatsioon” järsku väga rõhuvana tundus.

“1968. aasta mai aitas mul mõista, mis õieti on see, mida ma Euroopa tavade, institutsioonide ja kultuuri juures hindan. Olles ise sel ajal Pariisis, lugesin ma rünnakutest “kodanliku” tsivilisatsiooni vastu üha kasvava tundega, et kui on üldse midagi hindamisväärset elulaadis, mida sulle selles maailma parimas linnas nii lahkelt pakutakse, siis on õige nimi selle jaoks just “kodanlik”,” kirjutab Scruton EBS-i sarjas ilmunud raamatus “Kuidas olla konservatiiv”.

Hardo Pajula

Hardo Pajula

Hardo Pajula on kolumnist ja majandusekspert. Ta on konservatiivse ilmavaate kaitseks asutatud mittetulundusühingu Edmund Burke’i Selts (EBS) eestvedaja. Loe artikleid (14)