Mis seal salata, ma kuulsin kirjanik Mudlumist ikka tema viimase, menuka raamatu “Mitte ainult minu tädi Ellen” kiiduavaldustega seoses. Kuigi publikuedu tekitab minus tihti esialgu vastuseisu, läksin siiski augustis Viljandi raamatukokku, et teosega tutvuda. See oli välja laenutatud ja sain teisena järjekorda! Laenutasin ooteajaks aga Mudlumi “Tõsise inimese” ja “Linnu silmad”. Need meeldisid mulle oma värskuses ja otsekohesuses väga. Tekkis soov näha seda Mudlumi maakodu Muhus, mida ta kirjeldab ning kuhu ta oma taksikoeraga tihti sõidab. Ning temaga vestelda just seal keskkonnas.
Ühel sügiskuldsel ennelõunal olingi Mudlumi taluvärava taga, taks Pruntsu jooksis rõõmsana aias ringi, hammaste vahel äranätsutatud mängukoer, puudelt maha pudenenud õunad lõhnasid vannides ning meie esmakohtumise algus ei olnud ülemäära pidulik ega naiselikult ülevoolav, pigem oli tunne, et oleme ennegi kohtunud. Mudlumi voogavad blondid juuksed harmoneerusid nõnda kenasti kolletavate õunapuudega taustal, see jääb mu mälupilti kauemaks.
Ulatasin Mudlumile külakostiks tulbi- ja hüatsindisibulaid ning ta ütles, et istutas just eile 120 lillesibulat! Aga et lilledest pole iial küllalt. Tõepoolest – roosid, jorjenid, aed-kukekannused, kosmoselilled – kõik õitsesid veel ses aias keset oktoobrikuud elujõuliselt. Mudlum seletas, et alles nädalajagu on toas võimalik olla, et remont alles lõppemas. Toas oli tõesti õdus – ahjusoojus ning mahedad värvid, hallikasroheline paistis olevat naise lemmiktoon. Seda värvi oli nii ta maja väljast kui puitvooder elutoas. Kauni ilma puhul istusime ikkagi õues, lonksasime kohvi ning jutustasime.