Mudlum: “Naiste saun”. Novell

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Avalikud saunad on nüüdseks muidugi vajunud ajaloolisesse hämusse. Kindlasti mõni on veel alles ja küllap seal käib ka rahvast, kes oma ihu mujal harida ei saa. Kuid enamik inimesi, kes varem saunas käisid, on ikka niipalju jõukust kogunud, et on oma seinakapi duširuumiks ümber ehitanud.

Ma tean koguni korterit, kus mingisse sahvrisse või majapidamiskonkusse ehitati päris ehtne soome saun ja nad niiskustõkkele vist väga rõhku ei pannud. Iga jumala saunapäev, mis sattus alati kokku ka suurema prallega, uputasid nad rõõmsa muretusega altnaabreid. Tuleb siis vihane naabrimees dressides ja toatuhvlites ja teda võtab ülevoolava sõbralikkusega vastu terve trobikond kuumi, paljaid, auravaid poisse, mõnel siiski ka saunalina ümber niuete keeratud, ning kutsuvad kurjustava kodaniku sisse. Talle pakutakse head-paremat, viinapudel käib ringi, ja vaata, ei lähe palju aega mööda, kui mees on nõus ise dressid seljast viskama ja lavale ronima! Küllap see Volodja neil torud korda tegigi või mis seal just valesti läinud oli. See oli lahe korter, üks tuba oli suur nagu mõisasaal ja mingit tarbetut kola ei olnud sinna sisse topitud. Keset tuba, seljaga pika akendearkaadi poole seisis üks lössakas soome nahkdiivan. Selle ees oli improviseeritud laud, vana uks telliskividel, ja laua peal kõik eluks vajaminev, juua tervele tragunipolgule, hunnikute viisi soolapähkleid ja muud suupärast näksimist. Kööginurgas seisis pesumasin ja pesumasina peal tollal udumoodne keraamiline pliit. Milleks mööbel, kui sul on ruumi nii palju, et võid kogu maailma asjad ükshaaval põrandale laiali laotada? Magamistoas oli lai madrats maas ja kogu lugu. Riidekraami hoiti suurtes spordikottides. Pesunöör käis risti üle toa, mis oli suurem kui teise inimese krunt.

Inimesed, kes enda korterisse soome saunasid ehitavad, riskivad kehvade ehitusoskuste puhul naabrite vara kahjustamisega. Aga ma tean ka seda, et munitsipaalsaunad on põhjustanud samasugust häda. Nimelt oli kesklinnas kunagi üks selline saunamaja, kus esimesel korrusel oli saun juba tsaariajast saadik, teistel korrustel aga jõukama rahva eluruumid. Hea kaheksakümmend aastat määndasid saunaaurud maja konstruktsioone, kuni ühel päeval paistsid naiste pesuruumi laest meeskodaniku jalad, ta oli nimelt läbi põranda vajunud.

Uue Eesti ajal juhtus selle saunaga igasuguseid metamorfoose, enne oli ta aus asutus, siis aga hakkasid sinna tekkima veidrad uberikud tunnisaunad, muist pesuruumidest moondus joodiku-urkaks, kus allakäinud lähikondsed said vaikselt konjakit tinistada. Kuna baaris peab olema hämar, et inimnäod paistaksid kaunimad, siis olid aknad mustade kardinatega kinni kaetud ja ainsa iluelemendina helendas pimeduses suur värviline akvaarium, mis küütles roheliselt ja salapäraselt, kalad ujusid oma kuupmeetrises veemaailmas ja vaatasid sõõrsilmadega otse teise dimensiooni. Ma olen ikka imestanud akvaariumide üle, neid kohtab näiteks lastepolikliinikutes ja muudes lugupidamisväärsetes avalikes kohtades kui ülima luksuse märki, kalade vaatlemine pidi rahustama närvilisi inimesi, ei tea, kas kalu ka rahustab närviliste inimeste vaatamine? Kuidas sa tõstad jupi mittemaiseid eluvorme klaaskasti sees lihtsalt kuhugi koridoriseina äärde?

Nojah, ma tahtsin saunadest rääkida.

Kui ma olin päris pisike, siis me käisime emaga linnasaunas. Kodus meil polnud kuskil pesta. Mäletan seda, nagu oleks see eile olnud. Lavaruum oli pime ja nii kuum, et minusugune kirp istus kõige alumise astme peal, sellal kui kuskil hämaras lae all troonisid suured, auväärsed matroonid ja peksid üksteist kasevihtadega. Nurgas küdes meeletusuur saunaahi, mille peale siis moorid muudkui kopsikust vett lähmasid ja kus siis susises! Küll nad küürisid ja hõõrusid ennast, oma suuri vatsasid ja peenikesi koibi, puhtus oli hoopis teine mõiste tollal, ei anna võrreldagi tänapäeva kommetega. Minu meelest kupatasid nad endal peaaegu naha seljast.

Kõigepealt muidugi tuli saunakülastajal vaadata, kas üldse mõni pink vaba on ja seebijugadest ligedal põrandal ettevaatlikult ja libastumata kohale liuelda. Samuti ei pruukinud olla vabasid kausse, need olid tsinkplekist, mõni veel helevalge nagu värske räim, mõned aga vanadusest mustjashallid ning väheke mõlkis. Need lõhnasid väga plekiselt. Kausse oli tarvis varuda kaks, üks käis jalgadele. Kauss käes, mindi kraanide juurde, mis olid pikkade, vastavalt punaseks ja siniseks värvitud torude otsas ja need torud värisesid, kui valget pööruga kraani keerasid, sealt paiskus vesi sellise survega, nagu võiks kogu kaadervärk kohe õhku lennata. Külmaveekraanist tuli nii külma vett nagu jääaugust ja sinine toru selle kohal oli kaetud tillukeste aurumullidega, mida mööda jooksid peened kondenseerunud veenired. Punane kuumaveetoru seevastu lausa hõõgus ja kui julgesid seda kraani üldse puutuda, siis tuli sealt kindlasti rohkem kui sajakraadist vett ja see pritsis suures kaares nagu purskkaev, nii et pidid ise hästi kaugele hoidma nii kausist kui kraanist, kui ei tahtnud põletushaavadega riskida.

Üldse ma ei saa aru, kuidas inimesed saunas ellu jäid. Ühte kaussi pandi esmalt seesama keev vesi ja uhati kausitäis üle kivipingi, nii et lähedalseisjad vaadaku ette, et nende jalad kupatamata jääks. Põrandal voolasid valkjad sogased ojad ja lõhnas ausa seebi järele, sellist lõhna pole tänapäeval enam olemas, muidugi välja arvatud kodudes, kus on seebilaod, sest nii palju kui vanasti seepe kokku osteti, ei suuda neid keegi ära kulutada. Mul on tunne, et see seep oli kollakasvalge, tema peale oli kirjutatud мыло ja see ei vahutanud, vaid oli lihtsalt libe.

Mõnel uhkeldajal oli ehk maasikaseepi, mis oli roosa ja lõhnas magusalt ja millel oli nii ilus paber ümber, et seda ei raatsinudki ära visata, väikesed punased maasikmarjad valge sileda paberi peal, ja seda võis lõpmatuseni nuusutada.

Veel tundub mulle, et šampooni peale oli kirjutaud „šampoon“ ja et see oli tumepruun nagu õlu, sellises rõhtsalt triibulises plastmasspudelis, mis on keskelt natuke peenem nagu täissale daam. Pead loputati äädikaveega, küll mitte saunas, sauna siiski vist äädikat kaasa ei võetud. Aga miski ei olnud maitsvam kui lakkuda üle näo voolavat nõrgalt hapukat vett, endal silmad kõvasti kinni, ja ema muudkui kallas ja kallas seda äädikat pähe, et juuksed saaksid puhtad ja siledad. „Juuksed on siis puhtad, kui nad sõrme all krudisevad,“ ütles ta ikka ja kiskus mind juustest.

Muidugi on mõnus, kui ema pead peseb. Vastik, aga mõnus. Mõned inimesed ei õpigi elu sees ise pead pesema. Olen kuulnud poistest, kellele peapesu ajal pandi pähe mingisugune kummist võru, umbes nagu lendava taldriku äär, et seep silma ei läheks. Ise ma sellist võru näinud ei ole, aga usun tema olemasollu, sest igasuguseid asju on välja mõeldud, meenub selline asi nagu wc-poti abi-prill-laud, et ka titte saaks seal potitada, ilma et ta auku kukuks. Nojah, mis ma tahtsin öeldagi. Et mõni ei õppinud peapesu ära.

Ühel mehel pesi naine pead, kui ema enam seda ei teinud. Jah! pesigi! hoidis kätt lauba ees nagu visiiri, et vesi silma ei valguks, teise käega õsus ta musti õhukesi juukseid, mis olid nagu kuluvill, lendlevad ja ehmes.

Ilma kõrvalise abita ja hoidva ning hooldava käeta oleks mõned inimesed ikka ihult väga harimata! Küllap neid küüris lapsena just säärane võimukas naistevägi, kes saunas ennast sügavpuhtaks nühivad. Kõigepealt pestakse kergelt, ainult seebitatakse sisse ja lobistatakse veega üle. Pärast seda ronitakse lavale, kus salvitakse ennast salapäraste isevalmistatud segudega, mis on tehtud lauasoolast, soodast, meest ja jumal teab veel millest. Soolaga hõõrumine leiliruumis pidada kõvasti kaalu alla võtma. Peas on neil suured rätikutest keeratud turbanid, et kuum juukseid ära ei võtaks, seal all aga koduses nõiaköögis kokkukeeratud maskid ja möginad. Kui nad lavalt tulipunastena välja jooksevad, võetakse hingekinnituseks jääkülma dušši ja põrutatakse joonelt pimedasse kuuma koopasse tagasi. Vahel on laval nii palju rahvast, et see näeb välja nagu istuksid prisked suured haned hästi tihedasti koos, alumised polkad on natuke hõredamalt asustatud, aga kõigi kolme astme peale jätkus mamsleid, justkui klassi- või koorilaulupilt, kus read kunstipäraselt sätitud.

Niiviisi kolm-neli korda ennast temperatuuride kõikumisega virgutanud, asuti lõpuks tõeliselt pesema. Kogu mustus ja muist nahka olid sellise kohtlemise peale juba ihult lahti löönud ja rulliti pupardena maha. (Mind kontrolliti kuivatamise juures samamoodi: “Noh, kas pupraid tuleb?“ Kui rätiga nühkides rullid mööda nahka jooksid, oli pesu asja ette läinud.) Siis võeti vägev matšalka ja hakati kõikjalt küürima, nii et nuustik välkus ja ihu oli hell. Pealaest jalatallani, ja mauh! kallati kausitäis vett selga ja hakati jälle otsast peale. Koivad ligunesid kõik see aeg kuumaveekausis ja olid lõpuks nii pehmed ja punased nagu keedupeet. Kõige viimaks kraabiti taldu hirmuäratavate rasplite, kaabitsate ja pimsskividega. Naised kergitasid oma suuri rindu ja hõõrusid neid alt ja pealt, nagu tahaksid oma hinge puhtaks pesta. Pead vahused ja silmad kipras, nühkisid nad seebivahuga kõrvu ja kõrvataguseid, iga viimne kui millimeeter nahka, iga volt ja varbavahe sai sada korda üle hõõrutud.

Võib-olla nad pärast seda pühalikku ihuhoolet pidasid pikema vahe ja lasid mustusel koguneda, aga võib-olla see lihtsalt oli tollal selline mood. Tänasel päeval ma tean inimesi, kes nuustikut iial kätte ei võta, nad panevad vaid veidi dušigeeli oma väikeste pihkude peale ja libistavad nende kätega õrnalt üle kere, leebe soe vesi ja pehme vaht katab ja hellitab neid. Svamm pidada liiga kare olema ja kulutama naha marraskihti. Isegi ainult veega pidavat puhtaks saama, kui igal hommikul dušši võtta, siis polla seepi vajagi. Rääkimata vannis logelemisest, klaas veini kõrval ja raamat märgade käte vahel, vahupilv taevani. Ja kogu aeg lastakse vett vaikselt juurde soriseda, et muudkui uusi mulle tuleks ja vesi ära ei jahtuks, ei nad hooli loodusest ega sellest, mitu kuupmeetrit pärast kinni maksta vaja, aina ostavad kokku vannipalle, lõhnavaid õlisid ja lillat värvi soola.

Vanni võivad nad minna iga kell, kui neil ainult pähe tuleb, südaöösel või keskpäeval, aga sauna saamiseks pidi vanasti mitu tundi sabas seisma, õnnelik võisid olla siis, kui juba olid puhtusetempli väravale nii lähedale jõudnud, et said oma tagumiku toetada nende kolme tooli peale, mis ootajate tarvis varutud. Tädi müüs väikesest luugist saunapileteid, vihtasid ja limonaadi. Seda sai pärast riietusruumi kapikeste juures linasse mässitult juua, oli ikka hea küll! Ja kui oli läbitud juba mitmeid sabasid, mis algasid ukse taga, jätkusid kaussi või pinki oodates, dušijärjekorras (sest alati oli üks või kaks neist katki), siis riietusruumis ootasid naised selle suure ufonautliku fööni taga, mis pruuni tooli seljatoest välja kasvas. Ei saa ju ometi keset käredat pakaseilma märja peaga õue minna. Kodused föönid, kui neid ülepea oli, olid ka suured nagu monstrumid, meil oli selline valge, hirmsasti undav, mille tiiviku otsa käis pikk punane lohv, mis lõppes puhvis mütsiga. See oli vist rullide kaugkuivatamiseks mõeldud, et keerad aga punnid pähe, paned punase tuutu sinna otsa ja istud paar tundi pea tuult täis. Mina mängisin selle mütsiga väga pika punase londiga elevanti. Ilutarvetest tulevad veel meelde keedurullid, need olid siis siuksed, mida pidi kuumas vees hoidma, nad olid vist keskelt küünlavaha täis, ja pähe kinni käisid nad valgete plastist julladega, mis mitte midagi kinni ei hoidnud, aga võib-olla mõtlesin ma selle leiutise siinsamas kohapeal välja.

Ühesõnaga, istuvad naised seal pooles riides, pead kupli sees, ümberringi tuhiseb kuum tuul, saunanaine käib aeg-ajalt lapiga põrandalt märga kokku võtmas, igal pool siblivad suured ja väikesed, noored ja vanad naisolevused, ajavad jalga karupükse, nöörivad saapaid, pusserdavad rinnahoidjahaakidega. Mustad pesud lapitakse kokku ja selga tõmmatakse värske puhas roosa või helesinine makopesu. Aeg-ajalt kostab pesuruumist naiste kiljumist, vist on mõni lontrus jälle lahtise luhvtakna kaudu katsunud emandaid piiluda ja keegi on talle sahmaka vett vastu vahtimist visanud.

Lõpuks saavad saunalised valmis, linaste rätikutega hõõrutakse maha viimsedki puprad, ihu uuenemine võib alata. Mutikesed istuvad keset oma seebikarpe, nuustikuid, puntras sukki, puuvillaseid rinnahoidjaid, lapsukesed säravad puhtusest, emad nööbivad nende särke ja sikutavad kampsuneid üle pea, kammivad juukseid, seovad mütsipaelu. Ühed tulevad, teised lähevad, saunaahi aina köeb, ukseklaas on jäälilledes ja taevas paistab tilluke valge kuu, rudisedes kõnnivad lumisel linnatänaval rahulolevad puhtad jalad. Kodus laotavad nad märjad linad kuivama, joovad teed ja söövad saia moosiga.

Maal meil ei olnud pikka aega mingit pesuvõimalust. Suvisel ajal veeti lihtsalt plekkvann õue ja pandi vesi päikese kätte soenema. Sirelipõõsa taga sai kõik tähtsamad protseduurid ära õiendada, toas keedeti natuke kuuma vett juurde ja veeti ämbriga välja. Kopsikusse segati paras soe ja suur lödistamine läkski lahti. Oksa küljes rippus rätik, pojengid lõhnasid, aeg-ajalt maandus mõni meelas parm kellegi paljal kintsul. Ka meres käidi pesemas, päikeseloojangu ajal, siis kui vesi on kõige soojem, sammus naispere mööda karjamaad, seep ja rätik rullis kaenla all. Muidugi ei tohi õigupoolest merevett seebiseks teha, ei tohi vist? Kalda ääres on väikesed ogalikud, nendest sumame mööda ja läheme pillirootihniku nuka taha, sealt natuke edasi on suur lame kivi, mille peale saab panna seebi, ja niiviisi, põlvini vees, hakkame ennast pesema.

Õhk on jahe, naised on kananahas, aga vesi on tume ja soe. Ehapuna laotub üle taevaranna, lõhnab suve ja vaikuse järele.

Kuuvalgel vihtlejad neitsid, ilma vihata küll, aga just nagu muinasjutust, nad tulevad merest, kükitavad rannakividel ja tõmbavad niiskele nahale takerduvaid riideid selga. Et oleks veel ilusam, siis ööviiulid lõhnavad ja ritsikad siristavad, kuigi ööviiulid lõhnavad jaanipäeval ja ritsikad siristavad augustis, minu peas on nad kokku saanud siin, suvisel karjamaal. Me teeme lahti okastraadist aedade haake, neid väravaid on tee peal kolm. Hommikul ärgates on juuksed takkus ja tuhmid, muist seepi on vist pähe jäänud. Peab vihmaveega üle loputama, vihmavesi on parem igast äädikast, ta on täiesti libe, nagu oleks ise seebist tehtud ja kui pole põuane, siis on maja nuka juures suures tünnis alati seda varuks.

Vähemad pesud sai ära õiendada õues majaseina külge naelutatud tilaga kätepesunõu all, mulle meeldis see asjandus hirmsasti ja ma tahtsin ka pead selle all pesta, nii et kuklaga muudkui poksid seda tila ja vett labiseb sortsudena mööda kaela ja kõrvu alla. Nii tegelikult päris puhtaks ennast ei saanud, sest sinna mahtus vist napilt paar liitrit sisse. Hambaid pesti välistrepil, ühes käes teeklaas veega, teises hari, ja sülitati loputusvesi purinal muru sisse maha. Hambaharja harjased olid vist sea omad, kõvad ja kollased ja keskelt tuustis, aga pasta maitses apelsini järele.

Ma tean ühte noort geeniust, kes elule ei esita mingeid muid tingimusi kui see, et tal oleks elamises vann. Ta nimelt mõtleb vannis, nagu Diogenes mõtles tünnis. Muidugi elab ta tihtipeale kohtades, kus vanni sugugi ei ole, hea, kui kraanist vettki tuleb. Siis kõik tema edenenumad sõbrad juba teavad, et kui mees külla tuleb, peab talle esmalt pakkuma vanni. Ise võid rahulikult oma toimetusi edasi teha, tunnike on ta seal vähemalt. Pingelistel tööperioodidel vajas ta vanni mitu korda päevas ja mitme tunni kaupa. Vann ju rahustab, lõdvestab, teeb keha kaalutuks, käed kerkivad pinnale nagu kaks õngekorki, peas seevastu koevad mõtted, ja uusi mõttepoegi, selliseid väikesi, vilkaid ja natuke läbipaistvaid on kõik kohad täis. Kui ta siis lõpuks veest välja ronib, on ta ergas ja kraps nagu sisalik päikese käes.

Mina ei saa liiga kaua vannis loksuda, ma lähen uimaseks ja süda hakkab puperdama. Ainumalt üks kord oli mul uhke vannituba, nagu kuningas Saalomoni hauakamber, sädeles ja sillerdas, kuldsed vanikud jooksid mööda seinu, kuivatatud roosinupud vedelesid kunstipäraselt kaunites anumates, korra panin isegi küünlad põlema, et oleks, nagu peab. Kümne aasta pärast viskasin needsamad tolmused küünlad raske südamega minema, sest vanni mul enam ei olnud ja ega need iluküünlad suurt ei põle, taht upub vaha sisse ära. Aga sõbrad hindasid mu romantilist vannituba kõrgelt. Nad tulid sinna üksi ja koos kaaslasega, šampusega ja ilma, oleks ma loll taiband välja mõelda romantilise vanniskäigu rendi, aga ei, lasin neil niisama solistada. Ega ma kade inimene ei ole. Täiesti võimalik, et minu vann on inimesi õnnelikuks teinud. Sellest mulle piisab. Ka praegu osutan ma sageli avaliku pesuasutuse teenust. Ma pesen oma masinaga nende inimeste riidekraami, kellel säärast kodumasinat pole ja lasen igaühe duši alla, kes selleks vähegi soovi avaldab. Sest ma ise pole mitte vähe käinud teiste vannides ja pesnud teiste kodus omi kaltse. Muidu küll kide rahvas need eestlased, aga pesemist ei keela me kellelegi. Enne paneme vorsti kappi ja peidame saia ära, aga vett lubame volilt. Ei keela ju ükski külamees teelisel oma kaevust juua. Peremees toob ise kausi ja rätiku, kui külaline tahab jalgu pesta. Nii nad seal istuvad köögilaua ääres, ühel püksisääred üles käänitud ja jalad vees, teine aga kallab talle hoolitsevalt kaussi kuuma juurde.

Vahel aga ei ole vanniskäik kuigi mõnus, näiteks ühes majas oli küll suur ja uhke vannituba, mustavalgekirju plaaditud põrandaga, aga vann oli seal selline lahmakas, et jalad ei ulatunud vastu vanniserva, kui tahtsid seal kuidagi istuli olla, nagu vannis enamasti ollakse. See oli mingit sorti lamamisvann või siis Gulliveride oma, nende suurt kasvu Gulliveride, mitte nende, kes on nii väiksed, et inimese higiaukudesse ära kaovad. Nii suure vanni jaoks ei olnud kunagi piisavalt sooja vett, seda sai umbes ühe kolmandiku jagu, mis veidi tõusis, kui keha sinna sisse plartsatas. Malmvannid on ju välja mõeldud selleks, et nad hoiaksid kaua soojust, aga samas, kui nad on raudkülmad, külmas ruumis ennast pilgeni külma täis ahminud, jahutavad nad selle vähesegi sooja kibekiiresti maha. Pool keret leiges vees, teine pool väljas lõdisemas, kätega kuskilt kinni kahmates, et perse mööda põhja ei libiseks, tuli seal kiiresti tegutseda. Siuh-säuh ja valmis! Ja siis kohe kolme teki alla, et natukenegi sooja saada. Keegi võiks veel kuuma kakaod tuua.

Ühed inimesed, kellel polnud vannituba, pesid oma last kraanikausis, ja seda kuni tema kooliminekuni! Siis ta enam ei mahtunud sinna ära. Ma ei tea, miks nad lastevanni ei muretsenud, aga ju nad leidsid, et on hea ratsi välja mõelnud ja asi toimib. Nad laulsid talle sellist laulukest: Käsi pese seebiga! Muidu ma ei vastuta, et sa oma beebiga ahjus tuld ei kustuta! Laps oli väga rahul ja temast kasvas korralik inimene. Pesutoobrid ja tõrred tulevad ka jälle moodi, mis see tünnisaun muud on kui samasugune puust küna, milles Hans von Risbiter ennast teenijaneidudel pesta lasi. Linnasauna asemel on nüüd spaad, sellised moodsad termid, jah, heaks on elu läinud, heast paremaks ja ülearu kalliks.

Vahel muidugi ei viitsi ennast sugugi pesta. Käid nädal aega ringi, juuksed sorgus, kraevahe higine, ja haudud omaenda laiskuses ning räpas. Ka see on omamoodi mõnus, justkui muutud iga päevaga rohkem iseendaks, masendunud inimloomaks. Midagi ei taha teha, ainult lamaks, linu ka ei vaheta, mis sa mustale puhtaid voodiriideid paned. Võidunud tekk üle pea, ootad, et halvad ajad mööda läheksid. Keerad külge ja pigistad silmad kinni, iseenda ja maailma ees. Siis aga ühel ärksamal hetkel koorid külmas pesuruumis otsustavalt riided seljast, vaatad oma räpast ihu ja musti varbaid ja lased kuumal veel pähe voolata. Niikaua kuni seest läheb soojaks, haarad vana pudeda svammi ja seebiliistaka ja muudkui pesed ja pesed. Pärast istud suures vanas hommikumantlis köögis pliidi ääres, puhas ja õnnelik. Mis sa hing veel elult tahad!

***

NB! Edasi avaldab kirjandusrubriigis lühijutte ja novelle. Huvi korral kirjuta: hello@edasi.org

“Naiste saun” pärineb Mudlumi raamatust “Linnu silmad”. Mudlum, kodanikunimega Made Luiga, on eesti kirjanik ja kirjanduskriitik. Tähelepanu äratasid juba Mudlumi esimesed ajakirjanduses ilmunud novellid, tema debüütteos, jutukogu „Tõsine inimene“ (ZA/UM, 2014) kandideeris kohe ka Eesti Kultuurkapitali proosaauhinnale. Mudlum on ka tunnustatud kirjanduskriitik, tema kriitika ja esseed on avaldatud raamatuna, mis kannab nime „Ümberjutustaja“ (2017). Made Luiga on panustanud ka eesti novellikultuuri laiemasse populariseerimisse olles üks neljast raamatu „Eesti novell 2018“ koostajast. 2017. aastal pälvis ta novelli „Ilma alguseta, ilma lõputa“ eest eesti novellikirjanduse suurima tunnustuse, Friedebert Tuglase auhinna.

Mudlum

Mudlum

Mudlum (Made Luiga) on kirjanik, kellelt on seni ilmunud neli teost, neist kaks jutukogu. Lähiajal on oodata tema romaani "Poola poisid". Loe artikleid (1)