Lugeja uputatakse Mudlumi uusimas teoses asjade rägastikku tema tädi Elleni Merivälja majas. Autor kirjeldab maja kogu kolaga meile põhjalikult lahti. Tuleb olla tähelepanelik, sest sinna majja me nüüd sisse astume ja jääme kogu lugemise ajaks. Ja seda aega tuleb võtta, sest see pole ühe-õhtu-raamat. Ma ei saa üldse aru inimestest, kes ühe õhtuga raamatuid läbi loevad, aga let it be. Mu mõte on, et “Mitte ainult minu tädi Ellen” läheb liiga rutates koormavaks, detailiohtrus ehitab pähe kolikambri. Aga kes raatsikski seda raamatut ühe sõõmuga ahmida. Tegemist on teosega, mida tuleb doseerida, nautida. Nii hakkab lugeja ses asjarägastikus orienteeruma ning tunneb end koduselt. Ma ei tahtnud raamatu lõpus Elleni majast välja kolida.

Mudlum, “Mitte ainult minu tädi Ellen” (Strata, 2020)

Mudlum on teada meister kirjeldama interjööre ja ka igasugu pisiasju nendes. Mõnikord keerab vinti üle, et millised olid siidrättide mustrid või selle Elleni tehtud bleiseri tegumood. Mitte et ta ühes või teises kirjelduses keerab vinti üle, aga kui neid satub liiga palju üksteise otsa, siis hakkab pilt tõrkuma. Kujutlusvõimele annavad aga hingetõmbeaega vaimukad kirjeldused sellest, kuidas Mudlumi linnataks muutub Muhu maakodus depressiivseks, sest pole ühegi mööduja peale haukuda, või kuidas autor satub vahepeal koogisõltlaseks (“salakookur”).

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (232)