Diplomaadist kirjanik ja tõlkija või kirjanikust ja tõlkijast diplomaat – Eda Ahi, luuletaja, keda pärjatud mitmete auhindadega, on mõlemat. Kogemused välisriikides elades ja töötades, niisamuti kui eestlaseks olemine, on jõudnud ka tema tekstidesse. Iiris Viirpalu vestles Eda Ahiga luulest, loomingust, tõlkimisest, võõrasolemisest ja diplomaatiast.

Sinu luule puhul on välja toodud, et kirjutad valdavalt riimis. Samas praegune luulemaastik, eriti mis puudutab noorema põlvkonna autoreid, on üldiselt vabariimiline ja -värsiline. Sind on sestap esile tõstetud kui “vanema” luulekeele esindajat või teatava traditsiooni jätkajat: lai sõnavara, keelelised mängud. Kas ise tajud end kuidagi eristuvat valdavast stiilist?

Üldiselt ma ei mõtle, et näe, kus nüüd alles hakkan sonetti treima. Ja sonetist on asi muidugi kaugel. Võib-olla on lihtsalt kujunenud, et ma kirjutan tihti riimis, aga see on pigem jämmimine, mitte mingi range vormi järgimine. Mulle tundub, et praegu on luulekeel väga kirju, kasutatakse erinevaid väljendusvahendeid. Esitlusluule ja rangelt kirjandusliku luule vaheline piir on hägustunud. Kirjandus suhtleb vabalt etenduskunstidega, muusikaga – näiteks luule räpiga. Ma ei tunne, et oleksin oma kirjutamislaadi poolest eraldi mullis, luulepõllult leiab igasugu nähtusi.

Ütlesid, et kui lood, on see jämmimine. Kas sinu jaoks on eraldi eesmärk tuua sisse keelemängu, eesti keele piiridega mängida?

See pole teadlik eesmärk omaette, aga tõsi ta on, et tavaliselt saan tõuke keelest endast. Keel pakub ise võimalusi, millega mina kui luuletaja saan kaasa minna, lasta end kanda. Mõnikord jookseb keelega veiderdamine ka rappa, aga enamasti on see lõbus ja vabastav. Põnev on vahel ka neid piire ületada ja tikkuda ka teise keeleruumi – mitmekeelsus kirjanduses paelub mind samuti. 

Sinu luulekogusid lugedes torkavad silma tekstid, mis käsitlevad mingi nurga alt eestlaseks olemist, seda maad, inimesi. Ning ka seda, mis tunne on siin olla, alates maastikust ja Eesti talvest, kuni üldisema kultuuritunnetuseni välja. Kas ise tunnetad, et seos konkreetse paiga või kultuuriga on sul eraldi teema?

Jaa, kindlasti. Sidemed ei pruugi muidugi olla tingimata positiivse konnotatsiooniga – nii ka minu suhe Eesti ja eestlusega, mis on aja jooksul olnud ka heitlik või lausa konfliktne. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tunduvad mul arenevat välja ka kohastumused Eestis enam-vähem rõõmsalt hakkama saamiseks. Ka teistes riikides elamine on seda sidet tugevdanud. Mulle meeldib väga reisida, aga koju tulla on vahel ka päris hea. Küllap on asi ka keeles – eesti keel on mulle tähtis ja ma ei oska end üheski teises keeles samavõrra endana tunda.  

Kas sul tekib mujal viibides ka “võõras” olemise tunne? Tunne, et oled “teine”, maal, kus teistsugune keel, kombed, väärtused?

Jaa, see on tuttav tunne. Eriti teravalt on see vist välja löönud olukordades, kus olen tahtnud teise kultuurikeskkonda sulanduda, nii seal elades kui ka isegi lihtsalt reisides. Koomiline meenutada, aga on olnud aegu, mil põdesin aktsenti, tühiseid keelevigu, täiuseni lihvimata käitumismaneere.

Selle ravis vist lõplikult välja Kiievis diplomaadina töötamine – mul oli võimalus kogeda, kuidas on elada võõras riigis nii, et sinu töö juurde käibki võõras olemine. Diplomaadina töötades ei tule teise kultuuri sulandumine kõne allagi. Tööülesanne on esindada oma riiki ja see eeldabki, et jääd mõnevõrra võõraks ja sellega tuleb leppida. Mis ei tähenda sugugi, et selle ameti juurde ei käiks ka empaatiavõime, avatus, uudishimu, huvi teise kultuuri vastu. Ilma nendeta oleks väga raske diplomaadina töötada. Praegu näib mulle, et vahelduseks on lausa mugavam olla teises riigis võõras. Saab huviga uudistada ja võib-olla kaasa elada, aga ei pea tingimata kogu naha ja karvadega vastutama selles ühiskonnas toimuva eest, nii nagu me oma puhul ju teeme. 

Aga kas see võõrus on sinu jaoks ka poliitiline küsimus? Kas tajud ühiskondlikku hirmu võõra ees?

Eks selleks, et võõruse või erinevusega üldse kohtuda, pole vaja reisida või teises riigis elada. Me ei pööra sellele nii palju tähelepanu, aga oma igapäevases elus puutume samuti võõrusega kokku: räägime võõraks jäämisest, võõristamisest.

Need on aga nähtused, mida ei pruugi karta, see on meie elu osa.

Ometi kardetakse – ja see on ka täiesti arusaadav. Kahju lihtsalt, kui see hirm muundub võõravihaks. Samas on küllap muutunud see, mida võõrana tajume. Lapsepõlvest mäletan, et sageli suhtuti eelarvamustega mu kurtidesse vanematesse, vahel kippusid täiesti kõrvalised inimesed isegi halvasti ütlema või mõnitama. Küllap oli see nõukogude pärand, mis ikka veel hingitses. Nüüd tehakse nende kuulmispuudest palju harvemini probleemi. See-eest on uued “võõrad”, kelle peale viha pidada. Loodan, et aeg kummutab needki eelarvamused.

Kas kirjeldaksid, kuidas välismaal elamine on sinu tekste mõjutanud, ainest andnud?

Märkamatult ja omasoodu. Küllap on need muljed ühel või teisel viisil ikka minusse ladestunud ja osa neist on imbunud kindlasti ka tekstidesse. Minu jaoks on üks olulisi võtmeid teise kultuuriga kontakti saamiseks olnud kirjandus. Olen üldiselt ka reisides püüdnud tutvuda vastava riigi kirjandusega, võib-olla kiigata ka külastatava riigi keele poole. Ülikooli ajal Itaalias elamise mõju on kindlasti näha rohkem mu esimeses kogus “Maskiball”, ka Kiievi-aastal on selge lõpp-produkt: minu viimane luulekogu.

Kas viibimine välisriikides diplomaadina on sinus tekitanud ka soovi oma loomingus adresseerida poliitilisi teemasid ja murekohti või tuua sisse teravat sotsiaalkriitikat?

Kindlasti on see tundlaid teritanud, aga omaette eesmärki ma neist teemadest kirjutamisest teinud ei ole. Ma kirjutan ikka veel suuresti nii, kuidas juhtub, ega oska üldjuhul olla vormi- ega sisuvalikutes kuigi distsiplineeritud. Õnneks on kõiksugu asjade arutamiseks ka teisi žanre, näiteks tulihingelised vestlused heas seltskonnas – vaat nendes kipuvad küll päevakajalised teemad aina esile kerkima. 

Kuidas näed meie seotust kõige sellega, mis toimub mujal? Eesti ja maailm – kas neid küsimusi, et kõik mujal toimuv mõjutab meid, saab ka kunstis avada?

Kahtlemata tasub püüda mujal maailmas toimuvat mõtestada, tõlgendada, tõlkida. Me ei pruugi seda alati osata, aga tahtmine seda teha, suhestuda või kokku puutuda teiste kultuuridega peaks ikkagi olemas olema. Praegu on päris palju märke kogukondadest või inimestest, kes tahaksid rohkem omasse mulli tõmbuda, end muust maailmast justkui ära lõigata. Meie ühiskonnale ega kultuurile tervikuna ei mõjuks see kindlasti hästi. Kontaktid teiste kultuuridega, inimestega, olgu nad vahetud või näiteks kunsti kaudu vahendatud, aitavad meil oma kultuuri arendada ja rikastada.

Teisalt aitavad need meil ära tunda ja pidevalt uuesti defineerida, kes me ise oleme, ja oma identiteedi tahke välja valgustada. Muidu võib tekkida oht, et oleme ühel hetkel üksi laias laanes ning kuigi olemine võib algul üsna mõnus ja segamatu olla, siis ilma kompassi, kaardi ja kontaktita välismaailmaga võib see üsna pea kurvaks muutuda, me võime tunda end eksinu ja üksildasena.

Kas oskamatus tõlkida või integreerida teiste kultuuride väärtusi, ideid, arusaamu võibki tekitada kultuuris hirmu või eelarvamusi? Mitte üksnes eesti kultuuris, vaid ka vastupidi? Nõnda, et mõnes meist väga erinevas kultuuris on ehk ka keerukas mõista meie kontekstist või ajaloolisest taagast tulenevaid arusaamu ja hoiakuid?

Jah, ma arvan küll. Aga nagu öeldud, näib mulle, et see on oskus nagu iga teine – see tähendab, et seda saab harjutada. Kujutame näiteks ette, et meie ees on pealtnäha keeruline matemaatikatehe. Võib muidugi pahuralt teatada, et teema ei huvita või rääkida koguni matemaatika vihkamisest, aga hulga meeldivam on ikka osata ja aru saada. Ja see, et teised meid mõista ei oska, pole mu meelest mingi vabandus – näitame siis eeskuju, pealegi on meil teiste kultuuride tundmisest ja mõistmisest vähemalt sama palju võita kui neil, keda me mõista püüame. Ja sildu või võimalusi teiste kultuuridega suhtlemiseks ju erinevaid ja palju. Tõlkimisest rääkides meenub vägisi kirjandus, aga see võib olla hoopis sport, filmikunst, mis iganes muu. Isiklik kogemus on ilmselt see, mis viib lähemale võõrale ja erinevale. 

Kas hirm võibki tuleneda sellest, et pole suurt isiklikku kokkupuudet: välismaalastest sõpru, inimene pole ise välismaal elanud?

Absoluutselt. Tihtipeale ei pruugigi ju olla juhust teistsugusega kokku puutuda. Õnneks või kahjuks on siiski aina enam võimalusi mujal maailmas toimuvast omaenda koduseinte vahel osa saada.

Püsides veel natuke tõlkimise ja erinevate kultuuride juures, siis… kuidas me saaksime empaatiat ja mõistmist juurde tekitada? Kas saaks seda teha ka mingite autoriteetide kaudu, kes on valmis selgitama, rääkima avatuse olulisusest?

Jah, ja ma arvan, et seda Eestis ka tegelikult tehakse – arvukad arutelud ju lausa kutsuvad sõna sekka ütlema. Omaette küsimus on, kas suudetakse rääkida avatusest ja empaatiast ilma epistlit lugemata, vaid empaatiliselt ja avatult – ja kas see üldse viib sihile.

Ma ei julge arvata, kas viimasel ajal on ühiskondlikud lõhed süvenenud, aga igal juhul on need hakanud selgemini välja paistma ja mina usun, et see on isegi hea. Sest kui probleem paistab silma, saab sellega ka tegeleda.

Seda saab püüda parandada. Palju hullem on, kui teravad teemad on vaka all. Ma ei tea, kui palju me siin Eestis hoolime üksteisest inimestena, aga mulle paistab vastuolude ja lõhede põhjal, et kõigile läheb korda, kuhu me riigina ja ühiskonnana suundume. See on jällegi hea: ükskõiksusest vähemasti ei saa siinkohal rääkida. 

Viimase küsimusega pöördun taas kirjanduse juurde. Kas kirjandus on sinu jaoks universaalne, kas on üldised tendentsid ja maailmakirjandus või on meil Eestis mingeid suundumusi, mis just siinseid autoreid iseloomustaks?

Ma küll ei ole maailmakirjanduses toimuvaga nii hästi kursis, et midagi asjalikku arvama hakata, aga omaenda napi kogemuse põhjal näib mulle, et on piisavalt palju üldiseid tendentse, et mõista ja samastuda, ja teisalt piisavalt erinevust, et kogeda midagi uut, teistsugust. Nii et tasub lugeda nii oma kui ka tõlkekirjandust. Viimase puhul saab tihtipeale nautida ka tõlkijate head tööd, mis aina muutustega kohaneb. On olnud aegu, mil täiesti õigustatult tõlgiti “hamburger” “kotletisaiaks”, aga lust on vaadata, kui osavalt leitakse tänapäeva tõlgetes tasakaal oma kultuurikonteksti järgi kohandamise ja võõrapära säilitamise vahel.

Mulle tundub ka, et eri riikidest pärit kirjanike omavaheline suhtlemine on muutunud hästi tihedaks ja tavaliseks. Käiakse messidel, festivalidel, residentuurides – kirjanikud suhtlevad omavahel palju ja see jätab ka loomingusse oma jälje. Päris otsest jälge võib igaüks nautida näiteks kas või Maarja Kangro romaane ja novelle lugedes, kui see skeene huvi pakub.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (36)