Eda Ahi: võõristamist ei pea kartma, see on meie elu osa

Foto: Iris Kivisalu

Diplomaadist kirjanik ja tõlkija või kirjanikust ja tõlkijast diplomaat – Eda Ahi, luuletaja, keda pärjatud mitmete auhindadega, on mõlemat. Kogemused välisriikides elades ja töötades, niisamuti kui eestlaseks olemine, on jõudnud ka tema tekstidesse. Iiris Viirpalu vestles Eda Ahiga luulest, loomingust, tõlkimisest, võõrasolemisest ja diplomaatiast.

Sinu luule puhul on välja toodud, et kirjutad valdavalt riimis. Samas praegune luulemaastik, eriti mis puudutab noorema põlvkonna autoreid, on üldiselt vabariimiline ja -värsiline. Sind on sestap esile tõstetud kui “vanema” luulekeele esindajat või teatava traditsiooni jätkajat: lai sõnavara, keelelised mängud. Kas ise tajud end kuidagi eristuvat valdavast stiilist?

Üldiselt ma ei mõtle, et näe, kus nüüd alles hakkan sonetti treima. Ja sonetist on asi muidugi kaugel. Võib-olla on lihtsalt kujunenud, et ma kirjutan tihti riimis, aga see on pigem jämmimine, mitte mingi range vormi järgimine. Mulle tundub, et praegu on luulekeel väga kirju, kasutatakse erinevaid väljendusvahendeid. Esitlusluule ja rangelt kirjandusliku luule vaheline piir on hägustunud. Kirjandus suhtleb vabalt etenduskunstidega, muusikaga – näiteks luule räpiga. Ma ei tunne, et oleksin oma kirjutamislaadi poolest eraldi mullis, luulepõllult leiab igasugu nähtusi.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (40)