Lugesin üht järjekordset metsainimese kommentaari metsa kasutamisest ja kaotasin igasuguse lootuse. Kui juba metsategelased räägivad metsast ainult kui lisandväärtuse loojast, majandatavast materjalist ja jätkusuutlikust kasutusallikast, siis peame vist tõesti leppima sellega, et meil on metsa asemel puuistandused, mille saak (puud) nopitakse (saetakse) taas kohe, kui puud on sirgunud nii pikaks, et neid saaks kasutada palkidena tööstuses majadest farmaatsiani.
“Eestis nähakse suurt vaeva, et metsast õigel ajal varutud puidule võimalikult suurt lisandväärtust luua, enne kui puud ära mädanevad ja pikali kukuvad.” Nii ei ütle mingi majanduskoll, vaid Luua metsanduskooli direktor Haana Zuba-Reinsalu ERR-is. Ja ma ei tahakski talle midagi halba öelda, sest ta esindab kõigest üht mõtteviisi, mis on paraku juba peaaegu ainulevinud. Metsas ei nähta loodust, mets on ressurss. Puud on nende jaoks nagu farmiloomad: mingil hetkel lööme maha, saab vorsti ja värki.
Mina ei ole loodusteadlane ega metsaspets. Mulle meeldib puutumata mets. Et sellist ka jääks. Ma juhuslikult tean, et mets kui loodus ei vaja inimkätt. Puude mädanemine ja pikalikukkumine on looduse ringkäigu osa. Langenud tüvedes elavad omad satikad ja kõdust areneb uus viljakas pinnas, kust võrsub uusi puid täiesti ilma istutamata.
Kui te tahate mingeid steriilseid puuderivisid üht liiki isenditega, millest iial ei sünni midagi looduslikku, sest RMK või ka eraomanikud on kohe saega kohal, kui tekib lisandväärtus, siis minge ja imetlege neid “parke”, nagu võib ju käia ka põllul rukist imetlemas, juhul kui omanik minema ei peleta.
Ma ei taha sel teemal praegu pikka juttu kirjutada. Olen puude kaitseks kirjutanud korduvalt ja eri registrites. Kirjutan mingi päev vast veel. Ega sest kasu midagi ei ole. Praktikud võidavad alati, argumendiks see, et aga sa ju eelistad puust tooli plasttoolile. Eelistan jah, aga võtkegi see minu tool sealt istandusest, mitte hiiest või metsikust vanast metsast. Looduskaitseseadus on aegunud, Eesti vajab uut konkreetset metsakaitseseadust, kus puudel on õigused.
Aga minust paremini kirjutab Richard Powers. Palun lugege tema “Ilmapuud” (tõlkinud Triin Tael, Varrak, 2021).
Stiilinäide: “Mitte keegi ei näe puid. Näeme vilju, näeme pähkleid, näeme puitu, näeme varju. /…/ Takistusi, mis maanteed blokeerivad või suusamäe ära rikuvad. Pimedaid, ähvardavaid paiku, mis tulebki lagedaks teha. Näeme oksi, mis kohe-kohe meie katuse lömastavad. Näeme müügivilja. Kuid puud – puud on nähtamatud.” (lk 493)
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
