Filmitegija Ants Tammik: mis on metsa emotsionaalne väärtus?

Ants Tammik. I Foto: Romet Vaino

Eesti vaadatuimaks dokumentaalfilmiks on just loodusfilm. Ent kaunid visuaalid on kõigest lõpp-produkt – ekstrakt ühe või mitme fanaatiku pikast pühendumisest ja sisemisest põlemisest. Kuidas näeb ennast, teisi inimesi ja ümbritsevat maailma inimene, kes sellist pilti meieni toob?

Haakisin end külge noorele filmitegijale Ants Tammikule, kel on hetkel valmimas lühifilmid kodumaa rahvusparkidest. Tammikult on varem ilmunud soomaastike ja inimese maailma vastandlikkust vaatlev film “Habras maailm” (2016) ning portreefilm “Maran”(2018) Eesti loodusfilmi suurkujust Rein Maranist.

Kuidas jõuab üks noor inimene selleni, et hakkab loodusfilmiga tegelema? Välismaa suured produktsioonid on sealsele järelkasvule ilmselt väga atraktiivne väljund ja eneseteostus, aga kuidas juhtub see siin väikses Eestis? On see olnud teadlik valik või on elu sulle juhuslikult sellised kaardid kätte mänginud?

Ma arvan, et igal selle eriala inimesel on erinev tee ja oma roll on seal mingisugusel looduse puudutusel. Minuni jõudis see puudutus kahel viisi: käisin lapsena isaga koos väga palju kalal ja lisaks käisin sõpradega parvetamas ja matkamas. Selles keskkonnas ajaviitmine lõi ilmselt soodsa pinnase loodusfotograafiaga tegelemiseks. Aastatega vaimustus looduskeskkonna jäädvustamisest aina kasvas.

Ükskõik mis sa teed – kui teed seda vaimustunult, siis tuleb ka tunnustus. Ei ole nii, et hakkad laulma plaaniga saada homme kuulsaks. Pead olema täielik fanatt ja minul oli see sees olemas. Esimene suur tunnustus oli Looduse Aasta Foto Grand Prix, kus noore fotograafina pälvisin terve konkursi üldvõidu. Sealt edasi läks mingis mõttes kergemaks oma joont ajada, sest olin kõrgetasemelisemas grupis sees.

Järgmise sammuna tundus kuidagi hästi loomulik, et sellest huvist saab midagi elukutset defineerivat, sest just selle tegevusega olin kõige püsivamalt ja intensiivsemalt tegelenud. Läksin Balti Filmi- ja Meediakooli. Kusjuures filmi peale sattusin läbi elulise apsaka. Kukutasin oma fotokaamera jõeluhal vette ja pärast seda otsustasin soetada hoopis filmiva kaamera. Avastasin, et liikuv pilt on veel ägedam. BFMi minnes oli paradoksaalne see, et varasemalt olin keskkoolis olnud kolmeline õpilane, kes ei tahtnud koolis käia ja õppimisega seonduv tekitas pigem frustratsiooni. Sisseastumiskatsetel tegin aga kolmanda tulemuse ja esimese semestri lõppedes olin ülikooli 50 parima alustaja seas. Selline tunnustus ja tähelepanu oli väga kummaline inimesele, kes on eluaeg endale loru tundunud ja nüüd äkki läheb sul hästi. Ma arvan, et see kõik oli väga määrav.

Loodusfilmi kui sellise juurde jõudsin nii, et kui läksin Erasmuse kaudu Tšehhi õppima, oli seal väga palju vaba aega. Sellistes tingimustes hakkas kasvama mingisugune sisemine tung midagi luua ja aju kohe tahtis millegi kallal ragistada. Otsustasin kirjutada valmis ühe stsenaariumi. Eestisse naastes leidsin produtsendi ja sain selle stsenaariumi elluviimiseks ka raha.

Järgmised 3 aastat tegin üht väga imelikku filmi (“Habras maailm”), mis on saanud lühifilmi kohta üllatavalt palju tunnustust. Sealt edasi on päris palju töid tulnud operaatorina: “Eia jõulud Tondikakul”, “Tõde ja õigus” ja praegune Keskkonnaameti tellimusel valmivad lühifilmid Eesti rahvusparkidest. Viimane oma mahukuselt selline projekt, et kuigi ma ei ole siin idee autor, vaid käsitööline, siis nii lühikese ajaga nii palju teevad ilmselt üksikud operaatorid. Minu jaoks on see parim näide, et piina end ja usu seda, mida teed. Ütlen ausalt, et kui laual oli “Habras maailm”, siis mingil hetkel ma ei uskunud. Aga raha oli olemas, idee oli letti pandud, keegi peale minu uskus veel sellesse ja vormistasingi selle lõplikult ära (öökides, lisab ta naerdes juurde).

Mõni aeg hiljem järgnes tunnustus Kultuurkapitalilt ja Eesti Filmi Instituudilt. Kõige veidram on asja juures  see, et “Habras maailm” võitis Venemaa suurima loodusfilmide festivali Grand Prix’, aga sellest ei tea keegi suurt midagi. Film hakkas elama täiesti oma elu ja teeb seda kuskil välisriikides siiani. Kuigi olen sellest juba ammu välja kasvanud, siis osaliselt see ikkagi mõjutab mind. Tänu sellele suurele pingutusele on palju huvitavat tööd, mida on privileeg teha. Loodusfilm on nii eriline eriala, et kui selle eest suudad siin Eestis oma elamiskulud katta ja laps saab ka söönuks, siis on juba hästi ma arvan. Tehnilist tööd on lihtne leida, aga loominguliste ettevõtmistega on hoopis teine maailm.

On sul sel teekonnal pigem mingi visioon iseendast silme ees terendamas olnud või oled liikunud projekt projekti haaval ja mitte liiga palju ette mõeldes?

Ühtepidi olen operaator – ma teen teistele. See nõuab tehnilist pädevust ja tohutult head inimtüüpi, kes kuulab ära, on rahulik, ei ägestu, ei mossita ega tee režissöörile raskeks protsessi, mis on niigi väljakutsuv nii vaimselt kui füüsiliselt. Mingitel hetkedel sobib operaatoritöö mulle väga hästi. Aga mingitel hetkedel olen väga temperamentne ja oma visiooniga. Kui mu kõrvale satub siis režissöör, kes on minust kuidagi nõrgem oma ideede ja põhjendustega (tunnistab, et võib selliste hinnangutega tihti ka eksida), siis sõidan temast üle või hakkan olukorda muul viisil raskendama. Sealt joonistuvadki välja kategooriad – et üks on operaator ja teine on ise looja rollis. Viimase puhul mõtlen oma peas, et “Ants, usalda oma vaistu. Ära ole ego ega arva, et teed paremini. Või tee siis ise režissöörina. Mõtle ise asjad läbi ja ole ise juht ja saa ise seda valgustajate tuska endal kuklas tunda.”

See on siis see teine kategooria, mida ma olen nüüd katsetanud ja üldjuhul on see rahuldavaid tulemusi toonud. Praegu olengi pendeldanud nende kahe rolli vahel. Unistus on muidugi see, et teen puhtalt enda projekte.

Kui sellest sisemisest kompassist veel rääkida, siis need enda projektid võtavad sisemiselt väga läbi. Elad iga päev selle koormaga kuklas. Mis sest, et su argipäeva mahub ka sada muud tegevust. See mõte ei jäta sind maha. Miks ma selle kõik ikkagi ette võtan, on see, et protsessiga kaasnevad eufooria hetked, milles võid end leida mingisugusesest eriliselt seisundiliselt tasandilt. Kõrvaltvaatajaile näib see imelik. Ilmselt on nii, et üks ongi tehniline operaator, kes sobib väga hästi etteantud ülesannete täitjaks ja teine paneb sinna juurde oma tehnilise ja visuaalse oskuse. Keegi pole siin halvem ega parem, aga ma ise tunnen järjest rohkem, et minu iseloomuomadused kisuvad teises suunas.

Kui ma pole pikemat aega saanud sellist emotsionaalset laksu oma tööst, siis nüristun täielikult. Mul hakkavad peas käima mõtted, et ma ei taha seda enam teha. Niipalju kui neid emotsioonide puhanguid on, kasvõi väikeste fragmentidena, viivad need edasi. Sinna see kompassinõel mul ilmselt suunatud ongi. Neid hetki võib leida võttepaigalt, aga ka hiljem montaažiruumist, kui paned kõik asjad kokku – teksti, muusika, rütmilise pildi, esteetilisuse ja kõik muu. Näed kuidas tervik hakkab tööle ja isegi üksi seal väikses ruumis istudes tekib kananahk ihule.

Kui sa lõpuks selle valmis asja välja annad ja näed, et sellel on kõlapinda või et see kedagi veel kõnetab ja inimene saab aru sellest, mis sa teed, siis see on väga sürreaalne tunne.

Ma olen seda üks või kõige rohkem kaks korda tundnud. See on kuidagi nii imelik, et sinu mõttetust mõttest kerib välja midagi, millega sa töötad tohutult kaua puhtalt iseenda pärast ja lõpuks keegi tõesti ka hindab seda. Kui seda publikut, kiitust või ka kriitikat ei oleks, siis sellel ei oleks ka erilist mõtet. Niipalju kui mina olen teinud, on selle filmitegemisega nii, et kui see ükskord sul valmis saab, oled juba niipalju targem ja kogenum, et vaatad sellele kerge piinlikkusega. Aga publikule on see uus.

Hakkab välja kujunema see, et kui oleksin majanduslikus mõttes valmis astuma sammu tagasi ja leppima argipäevases elus vähesemaga, siis ma tunnen, et see autori töötamine on praegu päris jätkusuutlik. Ideid on palju, ambitsiooni jagub ja isikuomadused on sellised, et ma suudan end võtteplatsil kehtestada. Selle kõrval näen, et operaatorina ma järjest põrun. Ehk olen mõttes oma valikud justkui teinud, aga samas on raskusi leppida sellega, et olen operaatorina halb. Võibolla on see hetk, mil peaksin operaatori töö hoopis kõrvale panema? (lisab naljatledes juurde, et sel juhul soojamaareisile vist mõned aastad või isegi mitte kunagi enam ei lähe). Ma loodan, et suudan leida mingisuguse kesktee.

Ants Tammik. I Foto: Romet Vaino

Praeguse seisuga ei eksisteeri meil Eestis sellist inimest, kes 100% loodusfilmile keskenduks ja sellest ka mõnusalt ära elaks. Mis väljundid ühel filmitegijal veel on, et tasakaalustada vaimselt enampakkuvaid, kuid majanduslikus mõttes vähem tasuvaid projekte vastupidiste ettevõtmistega?

Aja jooksul on kujunenud mingisugune kontaktibaas. Näiteks viimase poole aasta põhiteema on olnud autorina töötada Keskkonnameti tellitud rahvusparkide filmiprojektis. Paralleelselt olen võtnud kõrvalprojekte nii Eestis kui välisriikides, mis enamasti seotud reklaamitööstusega. Siiani on need niinimetatud oma projektid väga kahjumlikud olnud, kui rääkida asjadest rahalises vääringus. Lihtsalt on nii, et kui oleksid ratsionaalse mõtlemisega produtsent, siis sa kas ei võtaks selliseid töid vastu või valiksid kasumlikkuse nimel odavama tehnilise lahenduse.

Aga minu puhul ei pea need asjad paika. Kui tegemist on minu projektiga ja mina olen operaator, siis see on nagu taak. Annad endast maksimumi nii vaimselt, füüsiliselt kui tehniliselt ja ühel hetkel jooksed ressurssidest tühjaks ja oled lõhkise küna ees. Lõpuks oled sunnitud teisi töid juurde võtma, et saada see esimene projekt valmis. Minu õnn on siiani olnud see, et ma saan valida, mida teen ja mida mitte. Suures plaanis on tööde hulk vähemaks jäänud, aga kvaliteedi pool teinud hüppe.

Loodusmaastike kõrval puutud rahvusparkide filmimisel kokku ka kodumaa äärealadel ja väheasustatud paikades elavate inimestega. Kas need kohtumised on õpetanud sulle midagi inimloomuse või eestlase kohta? Või avanud uusi perspektiive elule?

Esiteks ma ei mäleta mitte ühtegi looduses käiku pettumusena. Alati on mingi väike vaimustus. Teine asi on see, mida kogen kohtudes inimestega siin kodumaa rahvusparkides. Kui ma oma avatud naiivsusega neid kõnetan, on kuidagi väga lihtne sellest esmasest barjääris üle saada.

Lugupidamine ja usaldus luuakse nendes paikades vahetult ja koheselt. Siin oled võõraga väga selgelt nägu näo vastu ja varjata pole midagi.

Linnas on näib olevat rohkem võimalusi teesklemiseks. Maal pole võimalik anonüümselt kuskile massi sisse ära kaduda ja minu arust paneb see nende suhete kvaliteedi paika. Tuleb mängida ausat mängu, sest su maine on oluline. See rõõm, kui näitad, et oled huvitatud tema tegemistest, on mitmekordne. Lisaks olen võõrana osaks  saanud erilisele lahkusele. Mingit eestlase jonni ja kibestumust ei ole ma nendes kohtumistes märganud. Kinnisemad on nad ilmselt küll.

Palju on keskealisi mehi, kes mõttes ehk annaks mulle kere peale. Aga ühel hetkel nad nagu tajuks, et mu kavatsused pole üldse halvad ja siis võtab maad mingit laadi kiindumus või austus teineteise suhtes. Kui kõnetan võõrast inimest kuskil ääremaal, siis ütlengi seda, mida mõtlen ja üldjuhul võetakse seda hästi vastu. Mul on tekkinud lugupidamine ja osalt ka hirm nende inimeste suhtes, kes elavadki täiesti üksinda kuskil Eestimaa kaugetes nurkades või sügaval metsas. Kes nad sellised ikkagi on, et saavad seal hakkama ja julgevad elada ilma tavapärase sotsiaalsuseta?

Siis mõtlen jällegi, et võibolla nende sotsiaalne võrgustik on palju tugevam ja tähenduslikum kui see pealiskaudne linnaelu? Elad seal oma 50 000 m2 maalapi peal üksinda, aga samas tunned isiklikult kõigi ümbruskonna talude elanikke ja käid igal nädalal kellegi sünnipäeval. Ma olen selliste inimeste suur fänn ja minu jaoks on nad nagu eriliik. Manhattanil võid püksid maha võtta ja keegi ei pane sind sellegipoolest tähele, aga siin maal oleks see sündmus.  Kui ollakse meeldivad, siis supermeeldivad.

Viimase aasta-kahe peale kokku olen sõitnud vast 100 000km ja otsinud võttekohti ja sealt on mälupiltideisse jäänud üsna värvikaid karaktereid. Kord tegime ühe hinduga Setumaal filmi unenägudest. Leidsin siis ühe maja, millel polnud korstnat, ei ühtegi tuvastatavat kütteallikat ega ühtki tulukest. Ometigi nägin, et keegi liikus seal sees. See oli kõige viimane maja Vene piiri ääres. Koputasin uksele ja sealt tuli välja erakordselt rõõmus vanamees, kellel enam jalad ei kandnud. Kohalikud teadsid rääkida, et tal oli olnud hästi kuri ema, kes ei lubanud tal pruuti võtta. Ema oli nüüdseks surnud, aga tema elas vanapoisina edasi.

Meil jäi õhku plaan, et lähen tagasi teda filmima, et kuidas ta oma punnvõrriga rabajärve ujuma sõidab. Mis sest, et ta jalad ei kandnud. Mulle jäi lõpuni arusaamatuks, et kas ta tõesti on võimeline seda tegema oma tervislikust seisundist sõltumata või oli ta natuke hulluke. Aga see, et inimene elab sellistes tingimustes ja selle kõige juures kumab temast läbi tohutu rõõmsameelsus, see on imekspandav.

Palju kohtan neid viimaseid päris vanaemasid või päris vanavanatädisid, kes on küüditamised üle elanud, tagasi tulnud, oma mehe ja võibolla ka teise mehe matnud ja isegi mõne lapse alkoholi probleemide tõttu matnud, aga tema ise on jäänud. Selliseid mutikesi on palju just Lõuna-Eestis. Sa näed, kuidas nad toovad 85-90-aastasena endiselt kaevust vett. Minus tekib selle peale aukartus ja hämming, et kuidas nad kõige sellega toime tulevad? Ma ise olen nii nõrk tüpaaž üksi olema, mis sest et mulle meeldib teha loodusfilme. Kuidas need inimesed ikkagi suudavad psüühiliselt terveks jääda? Vaikus ju ängistab mingist hetkest alates. See on tõeline müstika. Üksildus ongi ilmselt üks läbiv nüanss, mis mind nendes maakohtades ja looduspaikades paelub.

Selline filmimehe elu näib inimese endasse neelavat. Mis dilemmasid selline töö endaga kaasa tööb? Kõik tuleb ju millegi arvelt.

Oo jaa. Nüüd kui mul on kaaslane ja laps ning kui leian end äkitselt mingist halvast projektist, mis võtab sult aja, raha ja mingiks hetkeks ka tervise, siis on küsimus, et miks ma seda teen? Miks ma ei ole oma lapse kasvamise juures? Aga siis jällegi kui võtan aja päris maha, hakkab teistpidi kripeldama – mine tee, mine vaata, mine uuri, mine otsi.

Praegugi oleme siin Vilsandi rahvuspargis ja kuskil kuklas on see küsimus, et miks ma jätan kogu selle koorma pereelu mõttes kaaslase kanda. See tekitab suuri süümepiinasid, et ma justkui teen enda rahuloluks mingit väga lihtsameelset asja, mis võibolla ei lähe kellelegi korda.  Ei ole ju teada, kas rahulolugi lõpuks saabub.

Periooditi muutub elurütm ka väga kaootiliseks ja toitumine koos unerežiimiga paisatakse segi. Siis mõtlen oma tervise peale ja küsin samuti, et miks ma seda ikkagi teen ja tekib teatav igatsus rutiini ja stabiilsuse järele. Aga nii kui ma mingit ägedat filmi või muud vaimustavat loomingut näen, siis ma tean, et selle loojad on just sellist elu elanudki ja muud moodi ei saagi. Selle erialaga kaasnevad paratamatult väga suured meeleolu üles-alla kõikumised.

Ants Tammik. I Foto: Romet Vaino

Välismaistes dokumentaalides teadvustatakse üha enam kliima soojenemist ja sellest tingitud probleeme, sealhulgas liigilise mitmekesisuse vähenemist. Meil siin Eestis on aktuaalne metsanduse jätkusuutlikkus. Kuidas sa siin meie looduses toimuvat läbi kaamerasilma tajud? On aastatega midagi vähemaks jäänud või suisa kadunud?

Mida rohkem neist teemadest räägitakse, seda rohkem hakkad inimesena ka märkama. Mul on enda suhtes ka kahtlusi, et kas kõik on nii nagu ma näen või kujutan ma endale ette. Mul ei ole siin statistikat, niisiis räägin puhtalt tunnetuslikust aspektist.

Viimasel ajal on väga palju silma jäänud suured massiivsed teed ja kuivenduskraavid pealtnäha ebaloogilistes kohtades. Milleks neid rajatakse?  Eks ikka metsaraie ja väljaveo eesmärgil. Osalt on see kõik ju loogiline ja normaalne, aga sellega kaasnev kommunikatsioon on hästi suur probleem. Pean silmas kommunikatsiooni nende vahel, kes soovivad loodust maksimaalselt hästi säilitada ja teiseltpoolt need, kelle töö on metsamajandamisega seotud.

Kui mets võetakse maha ja tehakse rahaks, siis ühest aspektist ei olegi muud muret kui see, et järgmine põlvkond peab aastakümned ootama ja lõpuks on neil taas mets. See on küll teistsugune mets. Selline korrektsem nagu kuskil Saksamaal.

Aga kui me räägime tunnetuse või emotsioonide põhjal… Emotsioonist kui heast tundest, mingisugusest psühholoogilisest aspektist, vaimsusest, kohalolemisest või kohavaimust, siis kerkib küsimus, et miks seda endiselt piisavalt ei väärtustata kui me oleme nii nutikad ja targad? Miks me ei saa aru, et see asi on ju tegelikult kõige alus?

Konflikti suurendab ka see, et niigi tundlikus olustikus tehakse metsamajandajate poolt märkimisväärseid vigu nagu hiite mahavõtmine. Valetamist on palju. See on keeruline teema, aga näen, et võetakse palju rohkem, palju ebaviisakamalt, mitte lugupidavalt ning rapsides, teise osapoole tahet üldse kuulamata.

Kas minu kaamera ette jääb midagi vähem? Tegelikult hoopis vastupidi. Filmitegijana pakub see teema väga suurt inspiratsiooni. Ma näen mingit uut raiesmikku ja olen täiesti ahastuses sellest sisemiselt. Selline vaatepilt tekitab kurbust ja siis mõtlen, et kuidas saaksin sellele probleemile tähelepanu juhtida. Minu üks suur mõte ongi arendada mingit laadi lugu sellest, et mis on metsa emotsionaalne väärtus. Kui me teame, mis tihumeetri väärtus rahas, siis mis on metsa emotsionaalne väärtus? Kui me tunneme end selles keskkonnas väga hästi, siis kas peame midagi veel tõestama?

Mida toob tulevik?

Mul on miljon mõtet, millest 99% ei realiseerugi. Aga seal ülemistes kihtides on 2-3-4 põhiasja, mis mul peas pidevalt tiksuvad ja ootavad oma aega. Nüüd sügisest tahaks kirjutada stsenaariume uutele projektidele, mis puudutavad lavastlikke lähenemisi. Tahan neisse põimida looduskeskkonda ja loomulikku valgust, ilmastikust tulenevat suurt faktorit.

Selle idee kõrval on üks hiigel-hiigel seisundilise dokumentaalfilmi idee, mis siis võtab kokku seda metsaraie teemat, aga ka inimeseks olemist.

Kes sa inimene selline oled ja mis hetkel sa ikkagi värdjastud, et niipalju tarbid ja kihutad nahaalselt edasi suunas, mis pole jätkusuutlik?

Inimese kõrvale tahaksin selles hiigelprojektis tuua igas kategoorias ka muud elusloodust ja meid sellega võrrelda. Ideaalis võiks see olla ilma ühegi sõnata. Kahjuks on selle erialaga nii, et luuletajana võid sa null euroga kõik oma suured mõtted ja ideed kirja panna, aga filmi puhul peab keegi sulle väga palju raha andma ja sind usaldama. Ühtepidi võtab see tahte ära, sest sunnib sind mingites raamides tegutsema, aga teistpidi annab sulle võimaluse.

Kusjuures, selle kõige juures on ettevalmistuse protsess kõige nauditavam. Mina ei julge oletuste peale välja minna ja mul on see süvitsi minemise plaan selline, et kui tahaksin, võiksin hiljem sel teemal kirjutada ka magistritöö. Oluline on oma näpuviibutusega ühiskonna suunas mitte põruda. Kui film läheb suuremale publikule, siis kaasneb sellega ikka väga suur vastutus.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (25)