Ester Urbala lühijutt räägib seenehooaja kõrvalnähtudest.
Ärkasin öösel tugeva vihmasaju peale. Sadas nii kõvasti vastu akent, et polnud mingit võimalust uuesti magama jääda. Aga midagi häiris veel. Need häbitud hääled, mis kostusid M-i toast. Üsna kindlasti ta sõi. Teadagi mida. Ja veel niimoodi pimedas.
On oktoober. Kiirvaade külmkappi näitab, et üks kolmandik talveks sisse tehtud seentest on juba söödud. Kui niimoodi veel pikalt edasi sajab, oleme jõuludeks asjaga ühel pool. Eriti siis, kui M neid sellise tempoga hävitab.