Romet Vaino: mets – kui südametunnistus painama hakkas

Foto: Romet Vaino

Oli üks pehme miinuskraadine jaanuarikuu hommik. Astusin Viru raba parklas autost välja ja loendasin umbes kümmekond sõidukit. Minusuguse erakliku hulkuja pulss ja vererõhk hakkavad selliste tingimuste toel jõudsalt kerkima. Nagu arvata võib, ei leidnud ma end sel pühapäeva hommikul seal juhuslikult. Olin ootamas üht väliskülalist, et tutvustada talle Eestimaa elusate loodusmaastike esivanemat. Et ilm oli nauditav, siis olin kaasa võtnud ka räätsad, sest aimasin laudteed keskpäevaks muutuvat ülerahvastatud kaubanduskeskuseks.

Alustasin seda matka teadmisega, et saan mõne tunni tutvustada oma maa üht ürgsemat maastikku ja näidata, kuivõrd uhke saab üks inimene olla nii tasasel ja soisel maal elades. Ent kuskil selle teekonna jooksul hakkas miski ootamatult mu hinge kriipima. Nagu okas oleks kurku tekkinud. Muidugi mitte külalisest tingituna. 

Olin parasjagu rääkimas sellest, kuidas rabade olemasolu ei ole iseenesestmõistetav ja kuidas Nõukogude periood on neisse oma jälje jätnud. Oleksime võinud vabalt sel “punasel” perioodil oma “põhjamaa kõrbest” ka ilma jääda. Kiikasime üle sookailu põõsaste ja läbi kidurate mändide, kuidas “liiklus” laudteel oli märgatavalt kasvanud. See tekitas minu jutu ja viibiva hetke vahele erilise kontrasti ja pidime koos nentima, et vähe on olukordi, kus inimene suudab enne millegi kadumist otsustavalt tegutseda ja hiljem siis selle üle rõõmu tunda. Rabadega on meil just nii läinud.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (52)