Romet Vaino: mets – kui südametunnistus painama hakkas

Foto: Romet Vaino

Oli üks pehme miinuskraadine jaanuarikuu hommik. Astusin Viru raba parklas autost välja ja loendasin umbes kümmekond sõidukit. Minusuguse erakliku hulkuja pulss ja vererõhk hakkavad selliste tingimuste toel jõudsalt kerkima. Nagu arvata võib, ei leidnud ma end sel pühapäeva hommikul seal juhuslikult. Olin ootamas üht väliskülalist, et tutvustada talle Eestimaa elusate loodusmaastike esivanemat. Et ilm oli nauditav, siis olin kaasa võtnud ka räätsad, sest aimasin laudteed keskpäevaks muutuvat ülerahvastatud kaubanduskeskuseks.

Alustasin seda matka teadmisega, et saan mõne tunni tutvustada oma maa üht ürgsemat maastikku ja näidata, kuivõrd uhke saab üks inimene olla nii tasasel ja soisel maal elades. Ent kuskil selle teekonna jooksul hakkas miski ootamatult mu hinge kriipima. Nagu okas oleks kurku tekkinud. Muidugi mitte külalisest tingituna. 

Olin parasjagu rääkimas sellest, kuidas rabade olemasolu ei ole iseenesestmõistetav ja kuidas Nõukogude periood on neisse oma jälje jätnud. Oleksime võinud vabalt sel “punasel” perioodil oma “põhjamaa kõrbest” ka ilma jääda. Kiikasime üle sookailu põõsaste ja läbi kidurate mändide, kuidas “liiklus” laudteel oli märgatavalt kasvanud. See tekitas minu jutu ja viibiva hetke vahele erilise kontrasti ja pidime koos nentima, et vähe on olukordi, kus inimene suudab enne millegi kadumist otsustavalt tegutseda ja hiljem siis selle üle rõõmu tunda. Rabadega on meil just nii läinud.

Suuna parklasse võttes otsustasime astuda laudteele ja leidsime end justkui keset festivali. Inimesed ei mahtunud kohati üksteisest mööda. Ma ei teagi, kumb külalist rohkem imestama pani – kas maastik ise või inimeste suhe sellega. Ainus, mida ta ei mõistnud, oli see, et miks on inimesed nõnda pahurate nägudega. Avaldasin lootust, et just seda näoilmet nad siia muutma olidki tulnud ja autosse tagasi istudes on kõik juba palju parem. Lisasin, et tegelikult on tegemist rahvusliku eripäraga ja ta ei tohiks seda isiklikult võtta.

Aga nüüd sellest kibedusest hinges… Olime raja lõpusirgel, kui külaline tõdes, et oleme üks õnnelik rahvas, et meil siin riigis sellist metsa ohtralt kasvab ja inimesed sellest lugu pidada oskavad. Tõdesin, et metsaga on meil tegelikult päris keeruline lugu.

Inimeste arusaam loodusest, metsast ja nende keskkondade toimimisest ei ühti (enam).

Rahvus on üks, aga kuskil oleks hakatud justkui eri suundades minema ja metsade ümber on nii vaimselt kui ka füüsiliselt tekkinud mingisugune rindejoon. Aastakümneid tagasi oli “soodesõjas” võimalik tuletada mingisugune tõde, mille pealt otsuseid teha. Tänases “metsasõjas” võtab tõde erinevaid kujusid kuni teaduslike ringkondadeni välja. Argumenteerimisel leiab igaüks teaduslike uuringute hulgast endale sobiva pühakirja.

Olime jõudnud tagasi parklasse. Silma järgi hinnates oli autode arv umbes kümnekordistunud. 100–150 masinat pühapäeva hommikul rabas on tõsiasi. Meie teed väliskülalisega läksid lahku, aga tundsin, et kogu eelnev matk oli minus mingisuguse suurema mõtteprotsessi käima lükanud. Inimesest, metsast ja loodusest tervikuna. Poolteist tundi koduteed oma mõtete seltsis võis alata.

Kindlus keset lapilist maad

Olen oma suures rabalembuses omamoodi põgenik. Minevikus leiti sõja ajal rabasaartelt peavarju, aga nüüd redutavad seal minusugused vaikuseotsijad. Kuna raba on vaikne maastik ja heli levib seal hästi, siis vahel kuulen üle laugaste kostuvat rongi, sagedamini harvesteri või mootorsae undamist. Sageli sünnib sellest helist mingi imelik süütunne. Ühest küljest saan aru, et tegemist on teatava emotsionaalse seisundiga ja tegelikult on metsamajandamine täiesti normaalne osa inimtegevusest. Kuid miski tundub seejuures ikkagi vildakas. Liigun mööda oma muremõtete jälgi ja avastan, et need on alguse saanud suhtumisest. Kuulen selliseid sõnu nagu “optimaalne”, “efektiivne”, “välismaa eeskujul” ja mõtlen, et tegelik küsimus ongi maailmavaateline ning asub metsast väljas, inimeste hinges.

Rabasaared on ühed väga ebaoptimaalsed paigad. Mets kasvab seal nii, nagu loodus heaks arvab. Tihumeetreid seal taga ajada ei tasu, sest selline peotäis puid ei tasuks ära ühegi masina vedamist üle raba. Aga just sellises “raisku lastud” ja korrastamata metsast leitakse üles argipäevas kaotatud inimeseks olemise tunne, inspiratsioon ja rõõm väikestest asjadest. Mulle meeldib mõelda, et mõni rabasaar on nagu puude vanadekodu. Nii suuri kuuski majandatavast metsast ei leia.

Sellises metsikuses on palju müstikat ja kerge on tekkima tunne, et olen osa mingisugusest suuremast hoomamatust süsteemist. Tundub, et ma ei peagi seda lõpuni mõistma. Piisab vaid teadmisest, et olen sellega seotud ning lugupidamatu käitumine süsteemi suhtes õõnestab tugevalt ka minu enda heaolu. Ent nii nagu on võimalik inimesest kaugeks jääda, võib eemalolek muuta ka meie suhtumist maastikesse.

Theodore Roszak on inimpsüühika ja keskkonna vahelisi seoseid käsitlenud teoses “The voice of the earth”. Neis ridades tõdeb ta, et miski pole mõttetum kui meie pingutus luua väärtused ja arusaam tervemõistuslikkusest kultuuriruumis, mis ei jäta kohta pühale ning vaatleb maailma kui universumi marginaalset anomaaliat. Roszak leidis, et kitsa teadusliku lähenemise kõrval vajame täiendusena laiemat filosoofilist maailmakäsitlust, mis annaks ruumi ka inimese hingelistele vajadustele.

Meie metsasõda näib ilmestavat, et meil on siin tavatult suur osakaal inimesi, kes tunnevad sarnaselt Roszakiga, et liiga auklikuks muutuvate maastikega muutub ka hing seest auklikuks.

Viimane muidugi ei päde tõsiseltvõetava kaalutlusena otsustusprotsessides. Olukord ongi minu jaoks sürreaalne: me saame faktidega seista looduse eest ja samamoodi saab faktidega seista looduse vastu. Kuid meil ei ole piisavalt fakte, et seista enda vaimse tervise eest. Me saame metsi kaitsta loomade, lindude, taimede, putukate ja seente pärast, aga mitte enda pärast.

Nagu öeldud, pakuvad vanad metsad erilisi tundmusi ja mõttemustreid, mida puupõllult või pargist ei leia.

Seetõttu ei kaota me lihtsalt ajutiselt suurt hulka puid, vaid kaotame ka midagi oma teadvuses rahvana. Mõistan, et see polegi probleem, kui tahame olla nagu kõik teised, keda endale eeskujuks toome. Miskipärast tulevad nemad siia otsima mingit osa endast, mida nad ületsiviliseeritud kodumaal enam ei leia.

Kuidas külvad…

Usun, et metsikute looduskeskkondade kadumise tõttu kujuneb üha võimenduv protsess, mille käigus hülgavad inimesed tunnetusliku maailma ja muutuvad mõtlemises robotlikumaks. Originaalsusest ja loovusest saavad sellises maailmas koos vaikusega punase raamatu nähtused. Võib-olla me peamegi ühel hetkel millekski tehislikuks saama, aga mina ja mõned minusugused veel soovivad sellest seletamatust elumaitsest osa saada ja pärandada seda ka järgmistele edasi.

Samas on meil statistikat, mis näitab, et nii Eestis kui ka mujal maailmas muutub looduses viibimine üha populaarsemaks. Meie matkaradasid külastavate eestlaste arv on kümmekonna aastaga mitmekordistunud. Ent see fakt üksi ei kingi mulle südamerahu. Washingtoni Ülikooli professor Peter H. Kahn tõdeb, et kuigi looduse mõjude uurimine ja inimeste loodusesse suunamine on saanud sisse uue hoo, on inimeste teadlikkuses teatavad puudujäägid. Nimelt on kasvav huvi looduskeskkonna vastu seotud eelkõige selle visuaalse kogemisega, mis on oma olemuselt väga pinnapealne viis millegagi ühenduse saamiseks. Kahni hinnangul peame leidma võimalusi, kuidas oma suhtlust loodusega süvendada nii, et sellest inimese heaolule ka tõeliselt kasu oleks.

Kasutades lõpetuseks analoogiat metsandusmaailmast, näen, et nii minul kui ka kõigil teistel metsausku inimestel tuleb oma maailmatunnetust jõudsalt edasi istutada.

Lastesse, nende vanematesse. Eelkõige ikka lastesse, sest lapsepõlvest saab kõik alguse. See ei tähenda faktide moonutamist ega teaduspõhise maailma ketserluseks tunnistamist. Täna näib olevat nii, et kuni teadusringkondades pole konsensuseni jõutud, leiab igaüks endale sobivad argumendid. Aeg on selline. Me võimegi vaidlema jääda, aga selle kõrvalt ei saa unustada, et me oleme ikkagi inimesed ja elu on midagi suuremat.

Vahel mõtlen, et kas äkki saaks kuidagi nii, et lastel kujuneks loodusega tervikuna selline ühtekuuluvustunne, nagu neil sageli tekib oma lemmikloomadega, kellega on sünnist saati koos kasvatud. See oleks läbi kõigi meelte kujunenud avar maailmatunnetus, kuhu sisse mahuks ka teaduspõhised otsused. Vastupidi poleks minu silmis võimalik – et kogu meie maailmatunnetus ühes tajutava müstikaga peaks mahtuma selle väikse kastikese sisse, mida me oleme suutnud tõestada. Kui laps ajab pea kuklasse ja vaatab vana tamme hiiglaslikku võra, siis peaks ta nägema seal kõike muud kui tihumeetreid.

Ma ei tea, kuidas seda kõike paremaks muuta, aga alustuseks viin kellegi metsa ja jagan neidsamu mõtteid. Ühtlasi loodan, et lugeja leiab ka aega oma laps või lapselaps kaasa haarata ja sama teha. Kui metsa ei jõua, siis tasub kinno minna ja vaadata Jaan Tootseni filmi “Olemise ilu”. See on ka samm edasi.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (36)