Romet Vaino: eestlane ja sakslane rabas

Foto: Romet Vaino

Umbes kaks kuud tagasi kirjutas mulle üks võhivõõras inimene Saksamaalt. Ta väitis end armastavat meie Eestimaad ja ühtlasi olevat talle silma hakanud fotod minu tegemistest siin kodumaa looduses. Tema pöördumine lõppes ühtaegu nii loogilise kui üllatava küsimusega: “Kas oleks võimalik ööseks rappa tulla?”

Kuigi ma ei teadnud esimese hooga, kuidas see kõik täpselt välja hakkab nägema, olin loomulikult nõus. Miskipärast juurdus minus eeldus, et tegemist saab olema pigem formaalse ettevõtmisega. Lasin mõtteist läbi rabamaastike geograafilise kujunemisloo, floora ja fauna, nende pärimusliku tausta.

Minu suureks õnneks ja üllatuseks kujunes sellest ettevõtmisest hoopis mingisugune müstiline segu inimeseks olemise algtõdedest, õnnest, elust ja loodusest. Kaks võhivõõrast hinge erinevatest riikidest kohtumas keset ürgset rabamaastikku.

Esmakohtumine

Umbes kuu aega pärast meie esimest kirjavahetust oli see päev kätte jõudnud. Mind korjati koos seljakoti, rippvoodite ja räätsadega auto peale ning retk võis alata. Taotluslikult olin valinud piirkonna, kus ma polnud ise eales varem käinud. Kui seiklus, siis ikka seiklus!

Kolmveerandtunnise autosõidu ajal jõudsin põgusalt uurida selle Eesti lembuse tagamaid. Mida ikkagi leiab siit üks Saksamaa suurlinnast tulnud inimene? Mu matkakaaslane tõdes, et peab vähemalt mõned korrad aastas pääsema Eestisse peitu. Ennast koguma, laadima ja ümber sündima, et värskemana tagasi minna. Müra sees see võimalus kaob.

Foto: Romet Vaino

Tõttöelda märkan, et välismaalasi vaimustabki enim just meie loodusmaastike vaikus. Eestlane hindaks rohkem justkui visuaalset esteetikat. Võibolla ei ole meie jaoks olukord ka nii kontrastne?

Minu kui eestlase jaoks oli vaikuse esiletõstmisest üllatuslikum kuulda suurlinnas elava inimese märkamistes näiteks mesilasi ja liblikaid. Kuskil Kölni kortermaja sisehoovis on tähelepanuväärne kui näed selliseid tiivulisi muru peal askeldamas. Kuskile betoonmaastike vahele mahub ära ka rohealasid, kuid need on midagi muud kui meie elus loodus. See on kui kärbitud tiivadega lind.

Tabasin end enne kohalejõudmist veel mõttelt, et keset tehismaastikke elades kipume sageli unustama, et suurema osa oma evolutsioonist oleme ikka looduses elanud. Inimesel on viis meelt ja loodusmaastikud ühed vähesed keskkonnad, mis neid kõiki aktiivselt kaasavad. Kui meil on aed ilma mesilaste, liblikate või muude elusolenditeta, siis oleme juba millestki ilma jäänud.

Meile teeb muret, kui tehnoloogia ei suuda meile piisavalt värve mistahes ekraanile kuvada, kuid me ei tee välja, kui kaotame elusatelt maastikelt mõne elemendi. Taipamine tuleb väga sageli alles siis, kui on juba hilja midagi päästa.

Üle kuuma tühermaa

Kuna rabad paiknevad sageli turvaliselt metsade rüpes, oli meil kõvasti ragistamist läbi Eestimaise džungli. Erakordselt kuum ja kuiv kevad oli meie õnneks soise metsa täiesti ära kuivatanud. Loodusele see muidugi rõõmu ei paku.

Lagerabasse jõudes ootas meid tõeline keskpäevane kuumus. Hakkasime räätsadel kulgema taamal asuva metsapiiri suunas, saatjaks pea olematu tuul, jalge all krabisev turbasammal ning kiurude lühikesed lauluviisid.

Olin hetkeks oma kaaslase pärast mures. Kui juba minusuguse rabas karastunud tegelase jaoks oli suure seljakoti vedamine räätsadel korralik katsumus, siis mida veel arvata inimesest, kes teeb sellist asja esimest korda. Õnneks rahustati mind maha teadmisega, et varasemalt on ka troopilistes piirkondades matkamas käidud.

Üsna pea leidsime end esimeste laugaste kallastelt, mis pakkusid meile võimalust nägu vette kastes natukenegi end värskendada. Meie matk oli saanud omamoodi rütmi, kus rabavaikus vaheldus juttudega meie rabade minevikust, olevikust ja tulevikust. Seda saatsid loomulikult täiendavad küsimused: miks, kuidas, millal?

Foto: Romet Vaino

Pärast pikemat vaikuses kulgemist tundis minu kaasmatkaline huvi, et kas äkki ei võiks mõnda laukasse sisse hüpata. Mul kiskus nägu muigele – loomulikult olin selle ettepanekuga igati päri. Suur kuum ajas meid ilma kaalutlemata esimesse ettejäävasse laukasse. Humoorikal kombel olid eestlane ja sakslane end leidnud umbes meetrisügavusest turbavannist.

Näib, et selline keskkond kaotab igasugused kultuurilised, poliitilised ja ühiskondlikud normid ja piirid ning toob meis välja inimese.

Me muutusime poisikesteks, kes laukasaartelt valju naeru saatel vette hüppasid ja selles madalas veesilmas sügavamat kohta otsisid. Seejuures ei jõudnud ma endiselt ära imestada elu keerdkäikude üle – üks kirjavahetus inimesega tuhandete kilomeetrite kaugusel ja kuu aega hiljem teed lapsemeelseid koerusi kuskil kodumaa looduse avarustes.

Loodusmaastikel on kummaline vägi panna vestlused algama “õigest otsast”. Küllalt lühikese ajaga hakkasin mõistma, mis on teise inimese väärtused siin elus, millest ta unistab, mis on tema väljakutsed siin elus. See omakorda äratas minus kaasaelamise tema elule. Seevastu argipäevas näime end peitvat rohkete maskide taha ja paljastavat eelkõige informatsiooni, mis võiks sobida kuskile ankeeti, mitte inspiratsiooniks kaasteelisele.

Foto: Romet Vaino

Vestlused raba-spaas

Seadsime end sisse ühe sügavama rabalauka kaldal asuvasse metsatukka. Kuna viimasest suplusest oli möödas ligemale tunnike, tundus nagu polekski vees käidud. Panime oma rippvoodid üles ning hüppasime jälle laukasse. Nägime laukasaarte pehmetes turbapatjades ideaalset peatuge ja juba mõne hetke pärast võinuks juhuslik mööduja arvavat end leidnud olevat mingisuguset müstilisest raba-spaast. Tegemist oli ülimugavate looduslike “tugitoolidega”, mille peatugi jäi veepeale.

Meie ees avanes topelt-maailm. Nõiduslikud männid ja õhtupäike vaatasid meile vastu nii maapealt kui veepinnalt. Kaldajoonest oli saanud piir kahe ruumi vahel. Mõtlesin, et kui kuskil üldse on üks ideaalne koht kultuuriülesteks, siirasteks ja vahetuteks dialoogideks, siis on see just siin sookailu, mändide ja murakate vahel, happelises ja pehmes vees.

Minu saksa sõber tunnistas mulle, et tegelikult ei ole ta lihtsalt Eestimaast ja selle loodusest vaimustunud, vaid ta plaanib siia ka elama tulla. Tema lemmikpaigaks maailmas on nimelt meie Lahemaal asuv Pärispea poolsaar. Olin sellisest avaldusest sedavõrd üllatunud, et tõenäoliselt ei suutnud ma mõne järgmise minuti jooksul tema mõttearendustega sammu pidada.

Emotsionaalsest ülelaengust taastudes tunnistasin, et olen tema mõtetega täiest hingepõhjani nõus. Sisimas oli mul ühtaegu nii uskumatu kui ka meeliülendav oma mõtete peegeldusi näha inimeses, kes pole siin keskkonnas sündinud. Paratamatult jõudis mu mõte ka selleni, et suur osa inimesi on siit hoopis lahkumas sellistesse kohtadesse, kust tema tuleb. Mu vestluskaaslane tõdes, et kohtas ka kord lennujaamas inimesi, kes olid Eestist lahkumas igavuse ja tegevusetuse tõttu.

Ta ei pane seda pahaks, vaid leiab, et igaühel ongi oma viis elamiseks. Talle meeldib eestlase eluviis. Valged ööd, saun, talv. See, kuidas talvel käreda pakasega kütad väikses majakses ahju peaaegu punaseks ja öösel halgu alla visates kiikad korraks ukse pealt ka härmas vaikusemaailma.

Foto: Romet Vaino

Pilk horisondi taha

Metsapiirilt oli raba kohale kerkinud täiskuu. Kõik oli kuidagi liiga hea, et vara magama minna. Tekitasime endale sääsevõrgu alla mugava olemise ja panin tee tarvis priimuse tulele. Mu külaline juhtis tähelepanu tõsiasjale, et istume keset tühermaad, räägime elust ja inimeseks olemisest siin sääsekoori taustal. Meil on teed, natuke küpsist ja võileivad, ei midagi rohkemat. Ent ometigi veedame oma elude üht parimat aega.

Rääkisime ka sellest, et muru ei ole kuskil kaugemal alati rohelisem, kuigi see siit nii võib paista. Ka kõrgelt arenenud riigis nagu Saksamaa seisavad inimesed silmitsi stressiga ja üleüldise elurõõmu kadumisega. Paratamatult antakse looduskauge eluviisiga ära märkimisväärse osa inimeseksolemise rõõmudest.

Rippvoodisse ronides vaatasin veel silmapiirilt kerkivat Marssi ja veeretasin filosoofiliseks kiskuvaid mõttelõngasid. Mulle tundub, et me tahame siin Eestis kangesti elada täpselt sellist elu nagu mitmetes teistes riikides näidakse elavat. Ometigi puutume ikka ja jälle kokku selliste sõnumitoojatega, kes tulevad horisonditagusest ruumist ja näitavad, et uhke fassaad võib olla eksitav. Nad kinnitavad, et paradiis on siin meie kõrval olemas, kuid me ei taha neid kuulata. Kas see ongi paratamatus, et teiste vigadest ei saa õppida?

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (13)