Romet Vaino: inimlikkuse mõõdupuu

Inimene on loonud endale elutempo, mis vajanuks juba ammu kiiruspiirangut. Foto: Romet Vaino

On pühapäeva varahommik. Olen pisut enne päikesetõusu jõudnud ühe suurema soomassiivi äärealadele. Sõltumata kogunemispiirangust on härmatunud heinamaal käimas suuremat sorti pulmapidu. Enne laulatust leiab aset rusikavõitlus, milles mustas rüüs ja punaste kulmudega poissmehed selgitavad endi hulgast välja lõplikud kosilased. On tetrede pulmaaeg.

Esimesed päikesekiired libisevad üle mänguplatsi ja paljastavad muu hulgas eemalseisval raiesmikul liikuva põdralehma. Ta on koos vasikaga, kes on sel aastal oma vanuse tõttu sunnitud emast lahti ütlema. Elu on selline.

Üle põldude liuglevad esimesed suuremad haneparved, kes naasevad talvepuhkuselt oma põhjapoolsetele pesitsusaladele. Mõtlen, kuidas kõikidest neist takistustest hoolimata on nende tiivuliste ja neljajalgsete elutahe niivõrd suur, et selle vankumatus paneb sipelgad üle ihu jooksma.

Selles julmas loomulikkuses valdavad mind samaaegselt nii kaastunne kui ka kaasaelamine. Küllap on see empaatia praegu emotsionaalselt eriti laetud, sest mina ühes oma liigikaaslastega seisan samuti ühe väljakutse ees.

Siin metsikuses olen paanikast ja hirmust vaba. Minus võtab võimust hoopis eriline rahu. Kummalisel kombel leiab osa minust, et nii ebamugav kui kodudesse sulgumine, meelelahutuse kadumine ja mitmed muud piirangud ka ei tundu, paljastavad need seni kadunuks tunnistatud osa meist endist.

Taban end mõttelt, et kui see kriis viibki mult kuudeks või rohkemaks töö, siis on see sama ajutine nagu üle mu pea lendavate hanede ränkraske teekond põhjast lõunasse ja tagasi. Kuid minu mõtted ja küsimused, mida julgen endale praeguses olukorras esitada – vot need võivad määrata kogu mu eesseisva elu!

Foto: Romet Vaino

Olla inimene

Sebastian Junger arutleb oma raamatus “Tribe”, kuidas oleviku inimesel on kerge end kaotada.

“Kaasaja ilu ja tragöödia seisneb selles, et meie eludest on välja juuritud olukorrad, mis nõuavad inimestelt tungivalt kollektiivseid heategusid. Kaitstuna politsei ja tuletõrje poolt, vabastatuna enamikust ellujäämisega seonduvatest väljakutsetest, võib linnastunud mees kulgeda läbi elu, ilma et peaks abistama ohtu sattunud liigikaaslast. Või vähemalt oma õhtusöögist loobuma kellegi heaolu nimel. Sarnaselt mehega ei pruugi ka tänase maailma naisel eales olla vaja teha otsuseid, mis seaks kaalule tema elu. Mille ja kelle nimel oleksid valmis oma elust loobuma, on ehk olulisimad küsimused, mida inimene endalt küsida saab. Enamik inimesi saavad siiski oma elu mööda saata ka nii, et ei pea sellisele küsimusele vastama. See on ühtaeg tohutu õnnistus, aga ka märkimisväärne kaotus. Kaotus, sest kümneid tuhandeid aastaid on see küsimus olnud üks viis, kuidas defineerida ennast kui inimest. Õnnistus, sest elu on muutunud lihtsamaks, kui see oli kõigest sajand tagasi.”

Hetkeolukord ei ole muidugi nii fataalne, kuid mõjub sellegipoolest väga paljastavalt. Praegu olen saanud kinnitust, et pealtnäha iseenesestmõistetavad elulised rõõmud ja väärtused on rasketes olukordades vastupidavamad. Ma kaotan ajutiselt sissetuleku, kuid minult ei saa röövida värsket õhku, vabadust minna metsa või rappa, võimalust teha videokõne hea tuttavaga. Pean tunnistama, et metsapoole inimesena ei ole minu elu kuigi palju muutunud. Loodus ongi minu meelelahutus, lohutaja ja inspiratsioon.

Heal ajal kulla, sära ja glamuuri keskel võivad sellised väärtused pealtnäha tuhmuda. Kuid minu meelest tekib see kiirustamisest ja süvenematusest.

Inimene on loonud endale elutempo, mis vajanuks juba ammu kiiruspiirangut. Nüüd siis looduse vingerpussi läbi oleme kõik hetkeks arestimajja pandud, et mõelda ja tajuda seda, millest muidu mööda vaatasime.

Ma näen, kuidas inimesed on äkitselt hakanud oma tervisele rohkem mõtlema. Ma näen, kuidas nad leiavad üksteise jaoks rohkem aega. Ma näen, kuidas nad ummistavad loodusradu. Ma näen hommikul loodusesse sõites külateedel jooksjaid.

Selliste isiklike püüdluste kõrval hakkavad silma ka kollektiivsed üleskutsed ja heateod. Ettevõtted ulatavad riigile-rahvale abikäe ja vastupidi – kutsutakse üles tarbima kodumaist, et hoida omadel elu sees. Välismaistest kanalitest võib näha rõdudel korraldatavaid diskosid, laulmist ja tantsimist. Neil ju maja taga metsa ja inimtühja ruumi pole.

Ent kogu selle toetuse keskel näen ka suurt haprust. Püüan fantaseerida, et kuidas käituksime, kui kaob internet ja elekter, kuid jään kujutluspildi manamisega hätta. Mis saaks siis, kui poed suletakse ja pole enam äppi, kust tellida toitu? Kui paljud meist suudaksid sellise mõõdupuu kõrval sirge seljaga seista? Mul on tunne, et see on hetk, mil peaksime oma väärtustes tegema inventuuri. Kas midagi olulist on läinud kaduma? Kas midagi ebaolulist on hõivanud igavikulise?

Ühel hetkel, kui see segadus siin lõpuks möödub ja olukord stabiliseerub, tasuks ehk ette võtta teekond vanavanemate juurde. Uurida välja aiandustarkused, panna kirja surematud retseptid ja kasvatada endale talveks pisut tagavara. Isegi minusuguse noore inimese ajusopis võtab maad mingisugune ürgne talupojamõistus. Võib-olla igat elujuhtumit ei lahendagi teenus, äpp või tööriist. Äkki peaks mõne asja ikka ise ka ära tegema?

Viimastel nädalatel olen hakanud oma aedagi teise pilguga vaatama. Metsast tassin küll kevadest sügiseni kõikvõimalikku kraami koju, aga aiale pole söandanud oma energiat kulutada. Ehk oleks aeg? Üks päev guugeldasin lausa “Kuidas kartulit ületalve säilitada?”.

Foto: Romet Vaino

Isiklik terapeut

Kogu selle virvarri taustal kasvab minus eriline tänutunne, et olen sündinud just sellele maalapile siin Läänemere kaldal. Kõige muu kõrval paljastab see ringimöllav idamaine kurjam, kui oluline on mulle minu kodumaa loodus. Kui tahan, pakin asjad ja lähen päevadeks või kauemakski eemale ega muretse seejuures kaasmaalastega kokkupuutumise pärast. See pole ainult füüsiline, vaid ka vaimne turvatsoon.

Muu hulgas on praegune kriis minu jaoks paljastanud ka tõsiasja, et inimesed küll püüavad pingelistel aegadel loodusest abi otsida, kuid me hakkame sellest kaugeks jääma. Olukorras, kus on rangelt soovitatav vältida suuremaid rahvakogunemisi, leiavad sajad või isegi tuhanded inimesed end ikkagi Viru raba parklast. Alternatiive justkui ei eksisteerikski. Kümnete kilomeetrite ulatuses suudetakse välja mõelda vaid paar kohta, kuhu jalutama minna. Vajatakse parklat, infotahvleid ja märgistatud teed, et näeks põhjust üldse autost välja tulla. Samas ollakse pimedad radadeta metsatukkade või inimtühjade rannajoonte suhtes, kus võiks nautida uhket üksindust.

See siin pole kurjustamine ega näpuviibutus. Tegelikult näen selles kõiges võimalust ja nii minu kui ka paljude teiste loodushullude väike missioon võikski olla inimeste tugevam liitmine meie looduskeskkonnaga. Kui vana karu enam tantsima ei õpeta, siis tegeleme noortega. Kui meile on sellist ruumi antud, siis tuleks seda ka kasutada. Et loodusmaastikud on omamoodi terapeudiks meile kõigile, siis parem suhestumine nendega aitab meil ebakindlal ajal tugevamat meelt hoida. Ma isegi ei tea, kas ühele introvertsele põhjamaalasele saaks olla traumeerivamat kogemust kui olla nädalateks või enamaks suletud ühte väiksesse korterisse. Võib-olla selliste sündmuste valguses peaksime laiemalt vaatama ka metsa väärtust ja funktsioone?

Targutamisest paremini mõjub hea eeskuju. Hetkel tunnen end moosekandina, kelle etteasted on pooleteiseks kuni kaheks kuuks tühistatud. Mida ma selle ajaga siis peale hakkan? Lihtne vastus on, et teen kõike seda, mida tavaolukorras poleks jõudnud. Proovin hiilida osaliseks toosamasse tedrepulma, et seda siis jäädvustada. Lähen tervitan kevadmeeleolus metsiseid. Püüan põhjarannikul meriforelli ja kui kala ei saagi, korjan kaasa karulauku. Olgu see hetkeseis kuidas on, aga mõeldes nendele betoonlinnades elavatele välismaalastele hakkab natuke isegi häbi, et minu karantiin kulgeb selliselt.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (36)