Romet Vaino: inimlikkuse mõõdupuu

Inimene on loonud endale elutempo, mis vajanuks juba ammu kiiruspiirangut. Foto: Romet Vaino

On pühapäeva varahommik. Olen pisut enne päikesetõusu jõudnud ühe suurema soomassiivi äärealadele. Sõltumata kogunemispiirangust on härmatunud heinamaal käimas suuremat sorti pulmapidu. Enne laulatust leiab aset rusikavõitlus, milles mustas rüüs ja punaste kulmudega poissmehed selgitavad endi hulgast välja lõplikud kosilased. On tetrede pulmaaeg.

Esimesed päikesekiired libisevad üle mänguplatsi ja paljastavad muu hulgas eemalseisval raiesmikul liikuva põdralehma. Ta on koos vasikaga, kes on sel aastal oma vanuse tõttu sunnitud emast lahti ütlema. Elu on selline.

Üle põldude liuglevad esimesed suuremad haneparved, kes naasevad talvepuhkuselt oma põhjapoolsetele pesitsusaladele. Mõtlen, kuidas kõikidest neist takistustest hoolimata on nende tiivuliste ja neljajalgsete elutahe niivõrd suur, et selle vankumatus paneb sipelgad üle ihu jooksma.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (52)