Romet Vaino: korilase sünd

Korilase kõige suurem hirm on vist ikkagi teine kohalik korilane. I Foto: Romet Vaino

Alles oli jaanipäev. Olid valged ööd ja hetkes kulgemine. Kuid peatamatu aastaring veereb edasi ja juba on tunda vihjeid, et peagi on algamas suure aineringe lõppvaatus. Üha madalduv päikesekaar on joonistanud tumenevale kesköötaevale täpid, mida iga õhtuga juurde ilmub. Justkui valmistataks ette mingisugust tseremooniat.

Muusikalisest saatjaskonnast leian lindude asemel hoopis ritsikad, kes saadavad puulatvades mu kuuvalgel uitamisi. Õhk on angervaksa magusast lõhnast nii paks, et olen kui uimas mesilane suveöistel maastikel. Taipan, et minu metsakäikude iseloom on muutumas. Kuskilt sügavalt kerkib esile tunne, et sellest küpsusest tuleb midagi tallele panna.

Äkitselt hakkaksin nagu mõistma, et ühel hetkel saab tõesti see kõik ikkagi läbi. See ei ole võõras tunne. Igal aastal kleebib see kuskile mu ajukoore vahele pildid metsamarjadest ja seentest. Mu silmadest ja ninast saavad süljenäärmete käsilased. Võimu haarab seletamatu vajadus otsida kõikvõimalikke küpseid vilju. Minust saab üleöö fanaatiline korilane.

Rabade kollast kulda otsimas

Mustikatega on asi üsna lihtne. Kasvukohad on aastate jooksul selgeks saanud ja olenevalt aastast on neid rohkem või vähem. Pealegi kasvavad nad tihedalt koos. Päris ilma pole ühelgi aastal pidanud jääma. Aga meie rabade kulla ehk murakaga on asi hoopis keerulisem. Teadagi pole minu kodukant Kesk-Eesti eriline murakamaa ja siinne korilane vajab pikka kogemust. Olgu see tema enda kogutud või päritud hoopis oma eelkäijate tarkusest.

Minul pole kumbagi eelnevat. Vähemalt mitte piisavalt. Seetõttu kulutan päevi, tunde ja kilomeetreid, et sellist paigatunnetust endas kasvatada. Võib isegi öelda, et muraka kohtade otsimisest on minu jaoks saanud suurem kinnisidee kui seda on ämbrite täitmine marjadega.

Nende paikade otsinguile lähen ilma ämbrita, kaks kätt taskus. Selles on minu jaoks midagi tohutult vabastavat. Ma ei sea endale ette mitte mingisugust marsruuti. Siin juhib mind ainult sisetunne. Kui keegi paluks mul selgitada, et mis vihjeid ma maastikul otsin, siis ei oskaks ma vastata. Neid maastikumustreid ja seoseid luuakse kuskil teadvuse varjatud soppides. Vahel mulle tundub, et see tegevus ongi meie tänapäevase elukorralduse vastaspool. Tõeline puhkus meie info üleküllusest kurnatud ajudele.

Kõikvõimalikud ahelad asjasse mittepuutuvate infovoogudega pärsivad väga tõsiselt selliseid otsinguid. Olgu selleks kaasavõetud nutitelefon või koguni kaaslane, kellega räägitakse liiga argistest asjadest. Kui olen murakate otsingul, muutub minu mõte nagu koeraks, kes hülgab oma väikse aia ja läheb tundmatusse hulkuma. Mida vähem on segavaid faktoreid, seda põnevamate ja kaugemate paikadeni ta jõuab. Võimalikult kauged käigud võimaldavad hiljem omakorda teada saada mingisuguseid elu suuremaid tõdesid, mida ei oskagi sõnadesse panna. Niisiis astungi teinekord metsa- või rabaservale ja mõtlen, et vot nüüd lasengi ta telefoni väljalülitamisega keti otsast lahti ja las jookseb kui põrguline kuskile tundmatutesse ruumidesse.

Ma ei oska kirjeldada, milline on üks murakakoht, aga ma tunnen selle maastikul ära. Seal ei tohi olla liiga niiske, aga mitte ka ülemäära kuiv. Ei sobi kõrge männimets ega ka päris lageraba. Samasuguste tunnetuslike retseptide järgi tehakse sageli parimaid roogasid. Neid ei saa paberilt lugeda. Need tulevad kuskilt seest.

Elu on näidanud, et korilase maailma jagamismajanduse põhimõtted ei ulatu.

Eriti kehtib see marja- või seenekohtade jagamise puhul. Kui oled leidnud hea koha asula lähedal, siis tead, et tuleb kohe korjele asuda. Korjad kasvõi jope sisse kui ämbrit pole.

Räägin omast kogemusest. Alles hiljuti sattusin rabas pildistades heale murakakohale. Ent sel korral oli selja taga unetu öö ja ämbritki polnud käepärast. Väsinuna ja suurte kahetsustega võtsin suuna kodu poole, et mõni päev hiljem naasta. Paari päeva pärast ämbriga saabudes leidsin eest tühjuse. Mitte ainsatki marja. Korilase suurim hirm on teine korilane.

Ent teatud erandeid selles korilase maailmas siiski on. Näiteks ei ole mul üldse kahju näidata oma paikasid külalistele kaugetelt maadelt. Hoopis vastupidi – tunnen teatavat uhkust kui saan demonstreerida oma head nina kohaliku looduse tundmisel. Korilase kõige suurem hirm on vist ikkagi teine kohalik korilane.

Luksus olla metsapoole

Mis puudutab oma marjakohtade paljastamist, siis minu arust mõned kultuurid hindavad seda kõrgemalt kui teised. Tuginen siinkohal muidugi puhtalt isiklikule kogemusele. Lääne inimese reaktsioon jääb pigem tagasihoidlikuks ja erilist pühadust mustika- või murakakoha näitamises pole. Aga Aasiamaade rahvastes tunnen seda korilaseverd ja mingit ürgset lugupidamist rohkem.

Hiljuti näitasin meie rabamaastikku inimestele New Delhist. Kogesin selles pealtnäha lihtsas olukorras erilist tänulikkust kui andsin külalistele võimaluse Eesti mustikaid ja murakaid korjata. Just nagu oleksin hoolimata oma võõra staatusest näidanud neile oma kodu ja nemad seepeale hoopis avatumaks muutunud. Meievaheline suhtlus muutus sellest hetkest.

Nende jaoks oli see metsas- ja rabaskäik senise elu kõige lähedasem kokkupuude nii rohelise maastikuga. Julgen pakkuda, et üks neist oli oma 60ndates eluaastates. Neil oli metsani viival heinamaal kahju isegi taimede peale astuda. Kui oled varem käinud vaid mägedes, kõrbetes ja suurlinnades, võibki iga  heinakõrs tunduda sedavõrd eriline, et raske on isegi olude sunnil nende peal talluda.

Seal nendega koos mustikaid süües mõtlesin, et siit kaugelt vaadates võib maailmaasjadest üsna petlik mulje jääda. Võiks ju mõelda, et Indias on džungleid ja lopsakust piisavalt. Kuidas on võimalik, et inimesed jõuavad enne Eesti rappa kui oma kodumaa metsadesse?

Kuid nii veidralt kui see ka ei kõla, võibki vahel kauge maa loodus olla meile lähemal kui kodumaa oma. India metsik loodus võib nii geograafilises kui logistilises mõttes olla sealsete suurlinnade elanikele ligipääsmatum kui meie ürgsed rabad reisil Eestisse. Pärast seda kohtumist olen korduvalt mõelnud, et palju on  maailmas riike, kus paari hundirattaga oledki omadega rabas ja korjad muretult marju nagu vanavanemad 100 aastat tagasi?

On paiku, kus marjad on suuremad ja maastikud metsikumad. Aga need ei asu pealinnadest 45-minutilise autosõidu kaugusel. Elu ongi valikute jada: kui valid a, jääd ilma b-st. Mulle tundub, et eestlasele on elupaiga valikul mõlemad kätte jäetud: meil on tehnoloogiline ja majanduslik areng, aga on ka metsad-rabad ja vabadus olla korilane. Ühes käes seenenuga ja teises nutitelefon, nagu kirjutas Mikita.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (25)