Romet Vaino: vaimuharjutusi pimedaks talveks

Veebruari lõpp paistab. Hetkel valitsevad pehmed miinuskraadid tõotavad Eesti Vabariigi aastapäevaks kasvada käredaks pakaseks. Mind valdavad kahetised tunded – rõõmustan korraliku talve üle ja samal ajal tajun hinges teatavat väsimust. Igatsen linnulaulu ja erkrohelist kevadist tärkamise aega.

Sellised tundmused on tekitanud minus mõtte, et elame laiuskraadil, mis loob meile läbi nelja aastaja omamoodi vaimuseisundite praktika. Seda muidugi juhul kui meist on praktiseerijat. See on kui neljafaasiline meditatsioon, mis kasvatab meie eneseteadlikkust. Troopika ühenäolises kliimas sellist dialoogi loodusega ei leia. Neli aastaaega suunavad meid end häälestama selliselt, et oleksime looduskeskkonnaga rohkem harmoonias. Vihjed on igatahes olemas. Tuleb need vaid enda jaoks üles otsida ja tööle panna.

Marineeritud emotsioonid

Toiduainete konserveerimine on kasvanud välja vajadusest säilitada toitu rasketel aegadel. Tänapäeva mugavas elus on sellest saanud pigem traditsioonide elushoidmine või maitseliste elamuste loomine talveperioodiks. Möödunud sügisel hakkasin teadlikumalt mõtlema sellele, et sügis on minu jaoks ka omamoodi emotsioonide talletamine.

On ju teada, et ees seisab pime ja hall aeg. Maastikelt kaovad helid, lõhnad ja värvid, rääkimata maitsetest. Sügis jällegi on omamoodi kõrghetk parasvöötmes – puude leherüüd löövad värvidesse, valmivad marjad ja puuviljad, metsast leiab seeni. Metsadesse tekib sügisene kõdulõhn ja jalutuskäike looduses saadavad lahkuvate hanede ja laglede koorid. Tõeliselt lai meeleliste kogemuste spekter.

Seekord lasin lahti harjumusest igatseda suve või tusatseda võimaliku vihmase ja pimeda talve pärast. Selle asemel olin pidevas liikumises. Külitasin keset raba ja nosisin peotäite kaupa jõhvikaid, noppisin mahajäetud talukohtadest õunu kaasa, püüdsin kala. Ahmisin kõiki neid elamusi endasse nagu pöörane.

Millegipärast oli mul tunne, et mida rohkem selliseid emotsioone sügisest kaasa võtan, seda kergem on mul ka eesseisev pime aeg üle elada.

Mul oli osaliselt õigus. Talv on olnud talutavam, sest mul on sügisel kogutud mälestustega piisavalt nokitsemist enda sees. Nimetagem neid sisemonoloogideks. Need on jutuajamised iseendaga väga ausas keskkonnas. Vaikus, värvivaesus ja pimedus moodustavad omamoodi pihitooli. Talv pakub aega mõtlemiseks. Siis hakkan aru saama, mis on mulle päriselt oluline. Mida ma tõeliselt igatsen ja mida mitte.

Olude sunnil pidid meie esivanemad talve näol endale sellist mõtete korrastamist lubama. Kaasaegne maailm on meid sellest vähemalt väliselt hinnates vabastanud. Kuid kas ka sisemiselt? Mulle tundub, et meie organism ja psüühika nõuavad seda siiani, kuid me ei võta seda enam kuulda. Ehk tasukski magada natuke kauem, puhata rohkem, tegeleda mõnusate mõtteharjutustega, suhelda iseendaga?

Kevad pole kaugel

Alla kahekümne miinuskraadi ulatuvate prognooside valguses tundub pisut skisofreeniline rääkida saabuvast kevadest. Kuid muutust on märgata. Talve üks suur võlu on see, et pidevas stiimuli näljas viibides muutume ühtäkki tähelepanelikumaks. Ükski kirkam värvitoon ja kõrgem heli ei jää märkamata.

Praegu looduses liikudes on tunda, et vahepeal seisma jäänud eluvool annab signaale taaskulgemahakkamisest. Ükskõik kui paks ja kohev lumi meid metsades vastu ka ei võtaks, piisab vaid mõnest rõõmsamast tihase säutsust ja midagi meie sees muutub. Võtkem seda kui bioloogilise kella osutit, mis oma universaalsuses on mõistetav nii inimesele kui linnule. Olgu selliste märkamiste kinnituseks ka lood inimestelt, kes isegi pealinna müras liikudes märkavad elavnenud linnuriiki ja kõrgemalt käivat päikest.

Miskipärast on kuskilt kaugest lapsepõlvest minusse juurdunud mälestus krõbeda külmaga ja päikselistest talveilmadest. Olen mõelnud, et selliste talvede asendumine lõputu pilvisusega võib olla ka põhjus, miks räägin sellest kui mingisugusest üleelamist vajavast perioodist.

Üks on kindel – me ei tea siin kunagi ette, milline talv meid vastu võtab. Vihmased talved võivad asenduda külmade ja lumetutega. Meelelises mõttes jääb see aastaaeg sügise ja kevade vahel siiski samasuguseks endasse süübimise perioodiks. Me võiksime osata seda iseenda jaoks paremini ära kasutada. Lasta lahti ootustest nii ideaalsele talvele kui ka teistele aastaaegadele. Leppida sellega, et see on kui neljafaasiline tsükkel, mis nihutab pidevalt meie teadvust ühest seisundist teise.

Mul on lihtsam elada teadmisega, et võtsin sügisest kaasa portsu erinevaid kogemusi ja emotsioone, mida olen saanud nüüd pimedas ja vaikuses seedida. Teinud oma järeldused. Loonud visioonid, mida sooviksin ellu viia. See aeg ongi selleks ette nähtud.

Ma ei tea millal see talv lõppeb. Kuid ma tean, et isegi kui veebruar lõppeb paukuva pakasega, siis sulavad järved ja erkrohelise klorofülli võidukäik on täiesti vääramatu asjade kulg. Pange tähele – me oleme nagu päikesepatareid siin Eestimaal. Kui talvel on asjad endamisi selgeks mõeldud ja tunnetatud, siis kevadel ei ole meil vaja end enam sundida. Päike ja tärkav loodus panevad meid eufooriliselt askeldama ilma, et ise seda otsustama peaksime. Seda veel eriti siis, kui oleme endale talvel natuke laiskust lubanud.

Meil on maksimaalselt 1-2 kuud aega veel molutada. Siis läheb kogu emakese looduse aineringe lõplikult käima. Soovitan selleks ajaks need ausad dialoogid iseendaga ära korraldada. Ikka selleks, et meie teod saaksid olla kooskõlas meie sisemiste tundmustega.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (8)