Romet Vaino: eemale mürast. Eludisaini ABC

Foto: Romet Vaino

Oli päikseline detsembrikuu õhtu. Keetsin kaanetunud rabalauka kaldal tee jaoks vett. Kuskil kauguses juba tunde töös olnud mootorsaag oli lõpuks lõpetanud. Rabavaikusest lahutas mind ainult kahisev veepott.

Hingamisteedele mõeldes otsustasin tee jaoks haarata mõned oksad sookailu. Nende vette langedes vallandusid võimsad eeterlikud aroomid – midagi eriliselt kirgastavat muidu nii lõhnavaesel talvisel maastikul.

Kuid see polnud õhtu ainus läbilõikav kontrast. Jõudsin ehk mõneks minutiks selili visata ja oma südametuksete saatel üksikuid pilvi vaadelda, kui ühtäkki ehmatasin kõrvulukustava heli peale. Umbes mõnesaja meetri kõrguselt möödus hävitaja, millest andis mõned sekundid hiljem tunnistust vaid kõrvus olev kõmin.

Esimese hooga kippusin oma ehmatuse peale kangesti muigama. Kuid hiljem ujusid pinnale mõtted ja tundmused, mis juba mõnda aega kuskil teadvuse ja alateadvuse piiril “tarandikust” välja on kippunud.

Vaikuse salakaval kadumine

Vaikusest on saanud globaalne eksootika. Näiteks asub Ameerika Ühendriikide vaikseim punkt Vaikse ookeani kallastel Olympic National Park’is. Kuid isegi seal tuleb seiklejal leppida tõsiasjaga, et igas ööpäevas on vähemalt paar tundi lennukimüra.

Kui võrrelda territoriaalseid mastaape, siis oleme siin mikroskoopilises Eestis ikkagi päris heas seisus. Mõnesaja kilomeetri raadiuses leiame kindlasti koha, kus lennuliiklus liiga tihe pole ja saamegi keskenduda iseenda mõtete kuulamisele. Milline privileeg! Kuid kas ikka on kui potentsiaalsed kuulajad ise seda päris ei adu? Püüan siinkohal oma vaimustust looduslikest helimaastikest natuke rohkem selgitada.

Maailm muutub iga hetkega mürarikkamaks. Mõned süngemad allikad on seda nimetanud ka teekonnaks detsibelli põrgusse. Tõenäoliselt on sellise ohtliku arengu üheks oluliseks eelduseks kohanemisvõime – me suudame teatud ulatuses keskkonnamuutustega sammu pidada ilma, et sellest tekiks tajutavaid kahjustusi meie organismile. Näib, et teinekord võib harjumine osutuda ka hukatuslikuks.

Selliste tendentside puhul kasutatakse sageli keeva konna sündroomi mõistet, mis kannab endas ideed, et kui asetada konn jahedasse vette ja hakata seda järk-järgult soojendama, siis suudame veetemperatuuri tõsta väga kõrgeks ilma ohureaktsiooni avaldumiseta keedetavas konnas. Inimesed kannavad konna tegelaskuju väga edukalt välja. Keeva vee rolli võime leida näiteks suhkru, mida tarbime üha rohkem ja rikume seeläbi oma elukvaliteeti.

Kui suhkru tarbimist on võimalik üsna edukalt piirata läbi teadlike otsuste, siis müra suhtes oleme üllatavalt kaitsetud. Meie kuulmismeel on nagu ümbruskonda skanneeriv radar, mida pole võimalik välja lülitada. Isegi kui me ei teadvusta endale taustal kostuvat saginat ja suminat, kulutab aju selle heli analüüsimiseks ressursse.

Selle valguses oleme kuidagi märkamatult jõudnud maailma, kus argipäevases kulgemises loomulikke vaikushetki sisuliselt ei tekigi. Üks osa inimesi on jõudnud kaugemalegi – vaikus täidetakse spontaanselt helidega, sest vaikus tundub võõras. Linnas elades võib juhtuda, et vaikust tuleb suisa otsima minna. Mul on tunne, et need minimaalsete helidega “augud” igapäevaste toimetuste juures on nii salapäraselt meie elulisest võrrandist välja võetud, et kui me kohati isegi saame aru, et millestki on puudu, siis vaikuse peale me kuidagi ei suuda tullagi.

Vast kõige kurvem mürarikka keskkonna puhul on see, et sageli polegi inimestel võimalik selle eest kuhugi põgeneda. Eriti haavatavad on selles osas lapsed. Meditsiiniajakiri The Lancet avaldas 2005ndal aastal ühe Euroopa Liidu poolt rahastatud uuringu tulemused. Teadlased jälgisid tuhandeid lapsi, kes õppisid algklassides Suurbritannias, Hollandis ja Hispaanias ning seda just suurte lennujaamade läheduses. Avastati, et müra avaldab tugevat mõju lugemisoskuse arengule, mälule ja hüperaktiivsusele. Tulemused näitasid, et iga 5 detsibelli mürataseme tõusu kohta jäi lugemisoskus 2 kuud keskpärasest maha. Lapsed, kes õppisid tavapärasest 20 detsibelli võrra mürarikkamas, olid maha jäänud 8-10 kuud.

Müra tajumisega on seotud veel üks huvitav nüanss. Selgub, et stress ei ole vaid füsioloogiline reaktsioon väliskeskkonnas tekkinud mürale, vaid ka reageering, mille tugevus sõltub suuresti sellest, kuidas me eeskätt mürasse üldse suhtume. Mina, kes ma kulgen sageli looduslikel helimaastikel, olen müra suhtes palju tundlikum kui mõnigi mu pealinnas elav tuttav. Seetõttu mõjub näiteks valjult taustaks mängiv raadio mulle väga ruineerivalt.

Esimese hooga võib tunduda, et selline maailmataju toob endaga kaasa väga raske elu. Isiklikult usun, et kui ajutistest kimbatustest üle olla, siis on sel üks oluline hüve – see sunnib lahendusi otsima!

Foto: Romet Vaino

Eludisaini ABC

Looduses kulgemine on natuke nagu tervislik toitumine. Just nii nagu üleminek liigsetelt maiustustelt võib esmalt tunduda ebameeldiv ja uus menüü võõras, märkan sageli inimestes võõrastust ka vaikuse ees. Vaiksed loodusmaastikud vajavad sammhaaval lähenemist ja seda eelkõige seetõttu, et täpselt sama palju on see lähenemine iseendale. Kui ülemäärane välismaailma stiimul me ümbert kaob, siis langeb fookus vältimatult meie sisemusele. Ja see võib olla koht, kuhu igaüks vaadata ei julgegi. Võibolla on seal tühjus, võibolla negatiivsed mõtted, mis õnnestub muidu mürasse peita.

Miks ma seda kõike räägin? Mulle tundub, et looduses on olemas kõik vihjed selle kohta, kuidas erinevaid süsteeme luua või disainida. Öine jalutuskäik rabas või hommikusel rannikul on kui omamoodi kalibreerimisprotsess, kus tajume ära teatava neutraalsuspunkti. Need on tingimused, milles tunneme end hästi.

Kui oleme loomas füüsilisi või psühhosotsiaalseid keskkondasid, siis tõenäoliselt peaksid need olema omamoodi tuletised looduskeskkonnast. Kaasaegsemates töökeskkondades ongi üha rohkem loodusmaastikke meenutavaid elemente kasutatud, kuid olgem ausad – fookust ja õppimisvõimet soodustavaid tingimusi me üldjuhul avatud kontoritest otsida ei saa.

Üks üsna hiljutine mõttekäik puudutab praegu väga põletavat metsade temaatikat ja seda just helimaastike võtmes. Lennukeid me taevast ära ei korja ja põhjendatud raiemahud peavad säilima – see tähendab, et töö käib edasi ja masinate mürast meil täielikku pääsu looduses ei ole. Muret tekitab pigem see, et pärast nende masinate lahkumist jääb müratase ikkagi kõrgemaks. Kuna metsa summutav mõju kaob, siis näen selles jällegi sedasama keeva konna analoogiat – müratase hakkab detsibelli haaval kerkima ilma, et meie otseste mõjutatavatena midagi tajuks.

Lahendusi? Mul ei ole neid. Võibolla olekski see esimeseks sammuks liiga suur tükk. Tõenäoliselt peaksime kõigepealt jõudma mingisuguse kollektiivse äratundmiseni, et meil ei tasu läbi numbrite tagaajamise luua elukeskkonda, mis on meie kehale ja vaimule ebasobilik.

Kuna jõulud on rahu ja vaikuse aeg, siis soovitangi lugejal alustada algusest ehk esimesest sammust. Minna mõnele loodusrajale või veel parem – täitsa metsikusse loodusesse – ja otsida see globaalne eksootika üles. Kui õnnestub ja kogetu meeldib, siis võtta ette järgmine samm – mõelda, kuidas selliseid hetki oma argipäeva rohkem tuua.

Rahulikku jõuluaega!

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (11)