Valner Valme: kuskil seal hulluse & mittehulluse vahepeal

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi.

Õnnelik lõpp

Michael Haneke viimatine tippteos „Happy End“ ehk „Õnnelik lõpp“ näitab vana ja väärika suguvõsa elu, mis funktsioneerib argiselt, kõik tegelased elavad justkui normaalselt päevast päeva toimetades. Nappide vahenditega lubab režissöör piiluda aga katte alla. Allhoovustes pulbitsevad mõrv, spliin, alkohol, kärgperendus, nartsissism jne. Neid näeb vaid vaataja, osalejad mitte, nemad teevad oma argitalitusi. Film on lihtsas pildikeeles nagu sprott karbis ja näilise pretensioonita. Või siiski. See Haneke allegooriline pilt Euroopas kannab pealkirja „Õnnelik lõpp“ ja filmi lõpus omandab seegi üliiroonilise võtme.

Pseudoprobleemidesse rägastumine on see, mis meid siin Euroopas ükspäev hukutab. Seda see film kujutab.

Teisalt. Isegi alla ei lasta käia meil siin vanas ilmas. Kuni tehakse nii teravaid filme, ei saa rääkida Euroopa kultuuri mandumisest. Allakäigutrepi joonistajad Haneke ja Houellebecq hoiavad taset.

Progressiusk & olmetõmblused

Palju räägitakse üldse, et Euroopa on piiri peal, nüüd kohe kõik laguneb. Eks ta on elu aeg lagunenud. See on normaalne, sest teisest otsast luuakse midagi juurde.

Miks üldse peaks manduma või, vastupidi pürgima ja edenema, või siis hooopis paigal seisma? See on ju jama. Kõik toimub kogu aeg.

Progressiusk ei ole aga enam edasiviiv jõud või viljastav rahulolematus. See on mingi amokijooks ümbritsevaid asjaolusid eirates.

Semiootik Martin Oja on nimetanud progressiusku mõtlemist ja reaalsustaju piiravaks asjaoluks (Vikerraadio „Vasar“, 4.3.2016).

Tuleb elada ja leida aega rõõmu tunda, mitte mõelda kogu aeg, mis vidin võiks elu veel „paremaks“ teha, et see siis aasta pärast jälle välja vahetada.

Progressiusk on taandunud arutuks ja nõmedaks tarbimiseks.

Viimasel ajal on moes minna edasi mõistlikult, keskkonnasäästlikult, räigelt mõttetutesse esemetesse laristamata, pigem hankides kogemusi ja elamusi. Reisimine ja kultuur kaaluvad üles olmemugavuste nimel elamise. Ei pea olema kapis taldrikud 30 eurot tükk. See on aplus, mitte hea maitse.

Loodan, et selle moe järgijaid tuleb juurde. 

Lapsed kooli kinni

Mailis Reps tahab õnnelikku lõppu koolitöödele kodus ja koolipäevi pikemaks.

“Ilmselt tähendaks see pikemaid koolipäevi ja vajalik oleks ka õpetajatelt suurem panus. Teiselt poolt tuleks selles perspektiivis ka õppekavad ümber vaadata. Igal juhul ei tohiks kannatada õpilaste teadmiste tase,” vahendas Delfi Repsi avaldust sotsiaalmeedias.

Haridusminister ei ole hariduse omandamise nüansse veel mõistma hakanud: kodutööd on Repsi käsitluses midagi, mida tuleb teha kas a) lapsevanemate b) õpetaja abil. Ei!

Mu lapsed käivad 1., 5. ja 10. klassis. Meie põhimõte abikaasaga on, et nad õpivad kodus ise. See ei ole meie mugavus. Reaalainetest ma ei saa alates 5. klassist arugi.

Kodused ülesanded peaksid olema midagi, mille kaudu õpilane õpib individuaalselt teemadega tegelema. Ehk tuleks tõesti üle vaadata mõned aeganõudvad, aga mitte erilist vaimset rõõmu pakkuvad ülesanded. Tallinna Reaalkooli keemiaõpetaja Martin Saar on tabavalt öelnud, et kodused tööd kujundavad muuulgas neid harjumusi, mis on osa inimeseks olemiseks: näiteks lugemine ja kohustuslik kirjandus. Kodutöödesse tuleks aga tuua loovat mõtlemist ja analüüsi, vähem hirmu valede lõppvastuste pärast ja tuupimist. Idee pikematest päevadest oleks VEEL üks samm meie praeguselt valitsuselt ülereglementeeritud järelvalveühiskonna poole.

Osalusteater

Osalemine teatrilavastuses on üle hinnatud. Värske oli see 15 või 20 aastat tagasi. Lavastajatelt ootaks rohkem respekti ja fantaasiat. Ei piisa, kui panna teatrikülastaja mingis lavastuses statistirolli.

Elus on vaataja, eks, insener või prügiautojuht või hambaarst. Ta üliprofilt krutib sul hambaid, viimasel ajal täielik digivärk, arugi ei saa. Igasugu spetse on olemas. Mõni pildistab, mõni uurib metsataimi. Mõni kujundab trükiseid, teine juhib trammi. Kõik on profid. Tulevad nad teatrisse kokku, öeldakse: tõuse, katsu jääd, kõnni, sikuta köit, tantsi kaks sammu, teeme koos süüa, mängime mingit elutahku. Näitle, et sa näitled mingit olematut rolli. Rongijuht ei ütle näitlejale, et kuule, tule teeskle, et sa juhid rongi.

Inimene tuleb kodust välja, ta tahab müstifikatsiooni, tahab teisenemist.

Tasub luua vaatajale see maailm. iga laval toimuv liigutus ei vääri automaatset pühitsust. Ootaks teatritegijatelt rohkem enesekriitilisust, respekti ja fantaasiat. Sellega ei taha ma öelda: tehke tavalisi lavastusi. Ei. Tehke täiesti pööraseid lavastusi. Pöörake see maailm kummuli! Vaatame, mis seal all on!

Hulluks minemine

Pöörasust on ka mitut sorti. Osa laeb, osa hävitab.

Nicole Kidmani ja Colin Farrelliga peaosades ning Yorgos Lanthimose lavastatud õudusmüsteeriumi „The Killing Of A Sacred Deer“ („Püha hirve tapmine) jubedaim osa on inimene. Sarnaselt Haneke filmile on siingi fookuses perekond, kuid väliste tunnuste järgi valitseb täielik idüll: arstist lapsevanemad, kenad, hobidega ja sõnakuulelikud lapsed, unelmate kodu, koer, taimed. Algusest saadik näeme aga, et kõigi inimestega on midagi viltu. Dialoog nagu klapiks, ometi mõjub kogu asi, nagu siin teeseldaks inimeseks olemist.

Mis aga täpselt on nihkes, on keeruline tabada. Mis omakorda näitab, kui peen on see joon, mida mööda astub “normaalne” inimene. Lühike samm siia ja oledki üle ääre. Tean mitut asjalikku inimest, kes viimastel kuudel on rahvalikult väljendudes hulluks läinud. On hetki, kus mõtlen: kas mul endal käib klõps ära? Fucking multitaskimine ja samal ajal on segajad peal. On ehk tuttav tunne?

Palju üldse on neid inimesi, kes lauldes läbi elu kõnnivad, tajumata seda tasakaaluharjutusena?

WHO statistika ütleb, et ELi maades koos Islandi, Norra ja Šveitsiga on 27% täiskasvanud elanikkonnast (vanuses 18–65) kogenud vähemalt korra viimase aasta jooksul vaimse tervise häireid (psühhoos, depressioon, ärevus- ja paanikahäire, söömishäired jne). Ning kolm neljast depressioonihaigest ei saa sellele vajalikku ravi. Hulluks ajab.

Kingin selle artikli EV100le. Ei noh, palju õnne!

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (39)