Meelis Kubits: kas murdehetk Ukraina ajaloos? Ülestunnistus #36

Svjatoslav Vakartšuk ja Volodõmõr Zelenski.

Pühapäeval, 21. juulil valib Ukraina rahvas endale uue parlamendi. Mõned päevad enne valimisi avaldatud küsitluse järgi usub enamik vastanutest, et esimest korda Ukraina ajaloos liigub riik õiges suunas. Mina usun ka. See tähendab seda, et inimeste ootused uuele parlamendile on erakordselt kõrged, mitte vähem kõrged kui ootused mõned kuud tagasi ametisse vannutatud uue presidendi Volodõmõr Zelenski suhtes.

“Ülestunnistus” on Meelis Kubitsa iganädalaselt ilmuv artiklisari, mis kirjeldab tema mittetulunduslikku tegevust viimastel aastatel. Lisaks vahelepõiked aktuaalsetel teemadel. Artiklid on täismahus avatud Edasi Eksklusiivi tellijatele. Tere tulemast püsilugejaks!

Zelenski üks paljudest valimislubadustest oli Ülemraada kohene laialisaatmine ja nüüd on see päev siis käes. Formaalselt vahetub uuel nädalal 90% Ukraina poliitilisest eliidist. Formaalselt seepärast, et Ukraina eripäraks on võimu jagunemine presidendi, valitsuse, parlamendi ja oligarhide vahel. Või siis vastupidi. Ehk siis Ukrainas ei saa üleöö juhtuda liiga palju, sest mitmed põhiseaduslikud institutsioonid, kohtuvõim, õiguskaitseorganid, aga ka poliitikat mõjutav meediamaastik, jätkavad inertsist oma elu elamist vanade reeglite järgi. Inimesed on aga väsinud ja ootavad kiireid lahendusi. Iseendast alustada ei ole enamikul kombeks, seetõttu vaadatakse ikka unistades juhtide poole.

Zelenski teine valimislubadus oli alustada ukrainlaste tagasimeelitamist kodumaale ja peatada tööjõu väljavool Euroopasse. Eraldi alapunktiks selles programmis on kodakondsuspoliitika liberaliseerimine meelitamaks Ukraina kodanikuks saama uusi inimesi, aga ka vanu. Sümboolselt tagastas Zelenski ühena esimestest oma presidendina tehtud otsustest Ukraina passi omaaegsele Gruusia presidendile ja Odessa kubernerile Mihhail Saakašvilile. See otsus oli kahe mehe tants eelmise presidendi Petro Porošenko konnasilmal. „Miša“ läheb valimistele oma radikaalselt reformimeelse partei liidrina, kuid jookseb seekord lati alt läbi. Ukraina niinimetatud demokraatlike jõudude laagrit on tabanud sama fenomen, mis on alatasa takistuseks saanud Venemaa liberaalsete jõudude konsolideerimisele. Olgu selleks üheksakümnendate ja nullindate paremjõudude (Anatoli Tšubais, Boriss Nemtsov) vs Grigori Javlinski Jabloko või tänase päeva Navalnõi vs Gudkov laagrid. Liiga palju häid mehi istub ühes nišis, andmata endale aru, et Ukraina poliitikas edu saamiseks on tarvis kõnetada lisaks euroopalikule Kiievile ja Lvivile ka Ida-ja Lõuna Ukraina valijat.

Mis õnnestus muide suurepäraselt mõne kuuga presidendiks tõusnud Ida-Euroopa ühel edukaimal meelelahutusärimehel Volodõmõr Zelenskil. Zelenski mitteametlikest presidendi ambitsioonidest said edasi.org eksklusiivi lugeja teada 2018. aasta novembris samal ajal, kui ETV püsivaatajale sisendati veel kuu aega enne presidendivalimisi, et Petro Porošenkole alternatiivi ei ole. Allikaks meie oma tuntud professionaalsed ukrainlased, kes erutuvad momentaalselt, kui kõrvaltvaataja tähelepanekud nende tõega ei kehti. „Sul ei ole õigust nimetada end Ukrina sõbraks,“ kõlas ühes FB debatis, kui kirjutasin kirja Ukraina sõbrale.

Hahhhaaha.

Seega, Ukraina poliitiline täht nr 1 on president Voldõmõr Zelenski, kellele populaarsus ei ole vaatamata endiste punnivale vastasseisule grammigi vähenenud. Euroopa ühe suurima riigi poliitiline täht nr 2 ja enim googeldatav poliitik on alates 22. juuli hommikust mees, kellest veel pool aastat tagasi teadsid vaid Ukraina sisepoliitika gurmaanid – president Zelenski loodud partei „Rahva teener“ esimees, presidendi kampaaniat juhtinud endine poliitiline konsultant Dmitri Razumkov. Razumkov viib presidendi populaarsuse toel erakonna raadasse, võttes suurusjärgus 45% kohtadest. On ka küsitlusi, mis pakuvad rahva teenritele Ülemraada kontrollpakki, 51%, kuid siinkirjutaja kaldub paar päeva enne valimisi toetama konservatiivsemat prognoosi. 43 või 45 või 51, vahet ei ole, igal juhul saavad rahva teenrid 450 liikmelisest Ülemraada koosseisust oma 200 kohta kätte, mis on valija hinnang presidendi esimeste kuude tegevusele.

Edasi enam nii lõbus ei ole.

Jõuame Ukraina sisepoliitika kõige suurema paradoksini. Lõppeval nädalal ilmunud küsitluse järgi suhtub enamik Ukraina elanikke naaberriiki Venemaasse sõbralikult. Mida rohkem kestab sõjaline konflikt, seda enam kasvab Venemaa populaarsus ukrainlaste silmis.  Ilmselt ei vaja meenutamist, et okupeeritud on Krimm, suur osa Ukraina territooriumist – Donetski ja Luganski piirkonnad on de facto naaberriigi kui mitte kontroll all, siis selges mõjusfääris, kuhu Ukraina riigivõimul asja ei ole. Viis aastat ei ole möödunud päevagi, mil Ukraina meedia ei oleks täis reportaaže lahingus hukkunud sõdurpoistest, võidetud ja kaotatud operatsioonidest, võetud ja kaotatud vangidest ning loodetavasti, paljude nende peatsest vabastamisest. Kogu lääne maailm on sanktsioonide kaudu olnud Ukrainaga solidaarne viis ja pool aastat, aga Ukrainas endas on poolte inimeste jaoks suhe Venemaaga „ljubov morkov“. Ehk siis, Ülemraada valimistel teeb teise tulemuse ametlikult Moskva kontrolli all olev Opositsiooniline blokk „Elu eest“. See on nähtus, mille eksisteerimist ei saa Ukraina presidendile Petro Porošenkole andeks anda. 2014. aasta Maidanil sada pluss inimesega verega kristalliseeritud mandaat, millega Porošenko valitsemist alustas, andis talle täieliku õiguse riik naaberriigi agentuurist puhastada. Jõuga. Ma tean mida professionaalsed ukrainlased selle peale ütlevad „Porošenko tegi viimase viie aastaga rohkem, kui kõik teised valitsused varem kokku“. Võib olla. Aga seda oli vähe. Vladimir Putini laiendatud perekonnaliikme Viktor Medvetšuki soojendamine oma rinnal on andestamatu.

Valimistejärgne peamine intriig on selles, millised nimekirjad – sest olgem ausateks parteideks neid liikumisi siiski lõpuni nimetada ei saa -, panevad kokku valitsuskoalitsiooni.

Ukraina Ülemraadasse mahub lisaks eeltoodud kahele veel 3-4 parteid. Ülejäänud 15-16 nimekirja jäävad viieprotsendilise künnise alla. Oma traditsiooniline koht saab parlamendis traditsiooniliselt olema „surematu kashei“ Julia Tõmošenko erakonnal, mis võitleb hetkel pronksmededali nimel ekspresident Petro Porošenko parteiga „Euroopa solidaarsus“.

Lootust on veel mõnel kunstlikult kokku klopsitud nimekirjal, kuid on ka üks, millel minu hinnangul on võtmeroll Ukraina tuleviku kujundamisel. Seda vaatamata sellele, et tema juhitud poliitilise jõu jõudmine raadasse on loo kirjutamise hetkel, reede pärastlõunal (19. juulil) veel õrna kahtluse all. Panen siiski omal poolt panuse, et jõud, kellest allpool veidi juttu tuleb, saab Ülemraada liikmeks ja lisades unistuse, hakkab seal mängima üht olulisemat rolli.

Nende edu või ebaedu on piltlik küsimus sellest, kas Ukrainat pöörata sooviv Zelenski meeskond saab minema nn lendstardist ja sajaga või hakkab mingi külavaheteedel kiiruse maha võtmine ja tiksumine, läbirääkimine kohalike politseinikega, kellele tuleb edasiliikumiseks meelehead jagada. Selle partei liidrit võiks hellitlevalt nimetada Ukraina Tõnis Mägiks.

Miks on Ukraina Tõnis Mägi saamine Ülemraada liikmeks oluline?

Svjatoslav Vakartšuk on Ukraina populaarseim muusik, 2014. aasta väärikuse revolutsiooni üks sümboleid. Tema Okean Elzi kontserdid lähevad täismajadele alates Tallinna Rock Cafest, kuni suurte, 60-70 000 inimest mahutavate staadioniteni Kiievis, Odessas ja mujal. Vakartšuki nimega mängis Ukraina meedia karikakramängu terve 2018. aasta. „Tuleb, ei tule. Tuleb, ei tule“. Poliitikasse siis. Spekulatsioonideks oli põhjust küll ja veel. Esiteks muidugi populaarsus, pea üleriigiline tuntus. Teiseks on Vakartšuk läbi teinud poliitikuks saamise ABC õppeasutuse USAs, millega liitumine iseenesest on juba poliitiline avaldus.

Presidendivalimised magas Maidani sümbol aga maha. Iga keharakuga andis ta mõista, et on Porošeko poolel, kuid ametliku avalduseni tema aktiivsus ei jõudnud, rääkimata ise oma kandidatuuri esitamisest. See oli tema poolt õige ja kaine arvestus. Vakartšuk on ukraina rahvalaulik, aktsendiga sõnal ukraina. Ukraina on aga väga erinev, regionaalselt, keeleliselt ja kultuuriliselt. See, mis õnnestus Zelenskil – ühendada reforme nõudvad euroopameelsed noored ja teisest äärmusest eelmist võimu vihkavad vatnikud, käinuks Vakartšukil kaugelt üle jõu. Presidendivalimistel hakanuks ta sööma – ja seda päris isukalt -, Porošenko hääli ning Zelenski kampaania saanuks sellest saanud vaid hoogu juurde.

Tõsi küll, Porošenko hääli sööb Vakartšuki poolt kevadel loodud erakond „Hääl“  ka 21. juulil toimuvatel Ülemraada valimistel, nii nagu nad teevad seda veel koos mitme samas nišis parlamenti pürgiva parteiga, millele eelpool viitasin. Aga olukord ei ole enam nii mustvalge. Ukraina Ülemraada saab olema noorte meeste ja naiste parlament, milles minu helesisinises unistuses teevad koalitsiooni riigi kaks kõige armastatumat meelelahutajat, Volodõmõr Zelenski „Rahva teener“ ja Svjatoslav Vakartšuki „Hääl“. Viimasest saab uues koalitsiooni Zelenski moraalne majaks.

Kui Vakartšuk otsustab oma rahastajate survel teisiti, kuigi just nemadki on ühed suured Porošenko valitsemise ajad kannatajad, siis ei jäta ta Zelenskile palju võimalusi. Pettumist Zelenskis Ukraina ja tänane Euroopa aga enam üle ei elaks.

Igal juhul ühinen enamuse Ukraina rahvaga usus, et seekord asutakse õigele teele. Eeldatavalt noore, tehnokraatliku, parlamendi ja presidendi toetust nautiva valituse juhtimisel, kus nii mõnekski võtmetegijaks Eesti publikule hästi teada ja tuntud mehed.

Pöidlad pihku. 21. juuli on murdehetk Ukraina ajaloos.

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)