Marko Mihkelson: kas julgeme vaadata nurga taha?

“Tänapäeva ühiskonna tunnusjoonte kindlaks tegemise katsed on nagu püüe määrata kameeleoni värvi. Ainuke nüüdisaegsete ühiskondade omadus, milles me saame kindlad olla, on nende pidev muutumine,” kirjutab ajaloolane Yuval Noah Harari oma maailmakuulsas raamatus Sapiens.

Alates Prantsuse revolutsioonist 1789. aastal on ühiskondlike muudatuste tempo maailmas kujunenud niivõrd kiireks, et ka ühiskondlik kord ise on muutunud dünaamiliseks ja kohandatavaks. Selleks on kümneid erinevaid põhjuseid alates rahvaarvu kasvust, elanikkonna linnastumisest, rikastumisest, targemaks ja mobiilsemaks muutumisest kuni pideva tehnoloogilise revolutsiooni ja seeläbi maailmapoliitika tektoonika muutumiseni.

Need viimased kaks sajandit on olnud Lääne takistamatuks võidumarsiks. Maailmamerede valitsemisest ja teadusrevolutsioonist suutsid just Euroopa impeeriumid võtta maksimumi. Tööstusrevolutsioon sünnitas esmalt Briti globaalse ülemvõimu ning sõjavaremetesse mattunud Euroopa järel haarasid juhtrolli Ameerika Ühendriigid.

Eestil vedas, sest me taastasime oma iseseisvuse ajal, mil läänemaailm oli oma mõjukuse tipul. Selle apoteoosiks kujunes Francis Fukuyama utoopiline ajaloo lõpu kuulutus – liberaalne demokraatia näis olevat kõigi unistuste summa. USA tundis ennast väljavalitud maailmajõuna, kes kui lootusrikas majakas pidi tormisel ulgumerel näitama teed valguse ja õitsengu suunas.

Kuid nii nagu inimtegevuses ja ajaloo kulgemises ikka, miski ei ole lõplik enne, kuni see pole välja surnud. Inimeste tunded, aistingud, hirmud ja lootused on pidevas muutumises, peegeldades neid vahetult ümbritsevat. Kartus ja hirm millestki ilma jääda on väga suure sisemise jõuga, mis võib pöörlema panna suuri muutujaid.

Seepärast on loomulik, et suurtele revolutsioonidele ja globaliseerumise puhangutele on ajaloos järgnenud lühema- või pikemaajalised ning vähem ja rohkem dramaatilised vastuliikumised. Progress ei saa olla lineaarne, sest vigasid tegemata või neid nägemata ei arene ükski ühiskond.

Huvitav on küsimus – kas me oleksime inimkonnana praeguseks palju arenenumad, kui ajaloos poleks nii paljudel kordadel tõmmatud käsi- või hädapidurit? Mesopotaamia lagunemine, Rooma impeeriumi langus, hävitavad ususõjad Euroopas, Hiina korduvad eneseisoleerimised on vaid mõned eredamad näited pikas reas. Kas Eesti oleks üldse saanud 100 aastat tagasi iseseisvaks riigiks, kui Euroopa nii õitsengulisena näinud arengut poleks katkestanud Esimene maailmasõda ja kas me oleksime iseseisvust suutnud säilitada, kui Euroopa poleks suure katastroofi järel lukustunud 1930. aastatel natsionalismi?

Viimastel aastatel on läänemaailmas üha enam arutletud ja kirjutatud sellest, kas me oleme jõudnud taaskord ühe suure progressilaine piirini, kus inimesed soovivad haarata piduri järele. Viimase kahesaja aasta suurimad vedajad – britid ja ameeriklased on andnud esimese hoiatuse. 2016. aasta Brexiti referendum ja Trumpi valimisvõit olid sümboolse tähendusega. Nad peegeldavad korraga mitut olulist muutust meie ühiskondlikus mõtlemises ja maailmapoliitika arengus.

Globaalne maailm oma praeguses arengutempos on igapäevaelu elavale inimesele praktiliselt hoomamatu, aga samas väga hirmutav. Me ei analüüsi tavaliselt hommikukohvi kõrval, kuidas läheb täna elu kusagil kaugel piiri taga, mida mõtlevad, tahavad või mille pärast muretsevad hiinlased, nigeerlased või araablased. Inimesele läheb ikka korda käegakatsutav, sest sellest sõltub tema ja ta lähedaste elu.

Lihtsad ja kiired lahendused ei ole Eesti huvides

Nii on arusaadav, miks on alati olnud progressile suur vastuseis ja miks on revolutsioonidele nii sageli järgnenud tagasilöögid. Valdavat enamikku meist ei mõjuta igapäevaotsuste tegemisel teadmine, et inimesed elavad praegu maailmas ja ka Eestis kordades paremini kui eales varem. Meid aga painab pidevalt küsimus, kas me ise jääme selles muutuses alles ning kas globaalne sulandumine ei hävita meie identiteeti. Need hirmud on praegu nähtavad paljudes lääneriikides, sest inimesed tajuvad harjumuslikuks muutunud elu kiiret teisenemist.

Juba Machiavelli teadis, et poliitika on võimalikkuse kunst. Kaasaegsetes avatud infoühiskondades on muutunud üha keerukamaks poliitiliste valikute tegemine. Turbulentne arvamusväli ja meie hirmudel mängiv meedia muudavad pikema plaani tegemise ja sihikindla poliitika elluviimise ülimalt väljakutsuvaks. Inimesed otsivad selles virrvarris lihtsaid lahendusi ja kiireid vastuseid nende isiklike kartuste maandamiseks.

Lihtne lahendus sellistele hirmudele oleks piiride sulgemine, kaubanduse piiramine, võõrapärase eemale peletamine ja karmima sisemise korra kehtestamine. Me näeme neid trende täna tugevnemas paljudes riikides. See on reaktsioon globaalsele muutumisele. Probleem on aga selles, et enamiku inimkonna ees seisvate eluliste küsimuste, näiteks kliimamuutused või tehnoloogiliselt võrgustunud maailm, lahendamisega ei ole võimalik hakkama saada ilma suure globaalse koostööta.

Eesti on oma ajaloos korra juba enesesse sulgumise läbi teinud. See lõppes suure katastroofi ning rahva moraalse ja füüsilise vaesumisega. Veel siiani pole me sellest täielikult toibunud. Väikeriigile on sellised raputused eriti rasked.

Vabaduse tagasi võitmise järel on Eesti edu üheks aluseks olnud julgus vaadata nurga taha. Me oleme ise saavutanud olukorra, kus Eestit tuntakse globaalse digitiigrina. See on haruldane edu ühele väikeriigile, kuid just globaalne tehnoloogiline revolutsioon on teinud selle võimalikuks. Me kaotame selle niipea, kui valime taanduda üksnes enda geograafilistesse ja vaimsetesse piiridesse.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (33)