Marko Mihkelson: kas NATO mõraneb?

Foto: Pixabay.com

Kuninglik pulm Windsoris hajutas vaid hetkeks murepilved, mis on kogunenud nii Suurbritannia kui kogu läänemaailma tuleviku kohale. Ühiseid põhiväärtusi ja sama julgeolekuruumi jagavatel lääneriikidel on korraga tekkinud mitu väga tõsist erimeelsust. Kas liidusuhted peavad sellele pingele vastu?

Eestit puudutab see rohkem kui paljusid teisi riike. Eesti järgib põhimõtet, et meil läheb hästi siis, kui meil on võimalikult palju sõpru ja kindlaid liitlasi. Nii Euroopa Liidu, aga veelgi enam NATO ühtsus on keskne küsimus meie välispoliitika julgeolekudimensioonis. Mida katkisemad on liitlaste suhted või mida keerulisem on ühisosa leida, seda keerulisem on ka meie olukord.

Müncheni julgeolekukonverentsi juht Wolfgang Ischinger kirjeldas USA otsust lahkuda Iraani tuumakokkuleppest kui transatlantiliste suhete surma. Saksamaa kogenud diplomaadi sõnad on siiski pigem hoiatavad kui liitlassuhete lõppu märkivad. Ometi tuleb seda hoiatust väga tõsiselt võtta.

Iraani leppest loobumine ei ole esimene ninanips, mille USA president Trump on Euroopa liitlastele andnud. Samasse ritta sobituvad veel teisedki Trumpi sammud – Pariisi kliimaleppest lahkumine, USA Iisraeli saatkonna viimine Jeruusalemma, NATO liitlastes võlatunde tekitamine, kaubanduskõneluste lõpetamine Euroopa Liiduga ja kaubanduspiirangute kehtestamine, Brexiti kiitmine ja Euroopa Liidu lagunemist võimalikuks pidamine.

Probleem ei ole ainult Trumpis. Ühendriike võib täiesti mõista, miks ähvardatakse Washingtonis kehtestada sanktsioonid Nord Stream 2 torujuhtme ehitamisel osalevatele Euroopa ettevõtetele. Kuidas on ikkagi võimalik, et ilmselgelt Venemaa geopoliitilisi huve täitev projekt leiab Saksamaa ja mitme teise lääneriigi heakskiidu? Ja seda ajal, kui Venemaa mürgitab ja tapab Euroopa kodanikke (Skripalist Ukrainani) ning töötab kõigest väest Euroopa Liidu ja NATO lammutamise nimel.

Saksamaa liidukantsler Merkel sai Sotšis president Putinilt lillekimbu ja õõnsa lubaduse, et gaasitransiit läbi Ukraina ei peatu ka pärast Nord Stream 2 valmimist. Kahjuks leiab Merkel Putinis ilmselt hetkel tänuväärsema kuulaja kui seda on Trump Washingtonis. Sedavõrd põrkuvad pole suhted USA ja Saksamaa vahel juba pikka aega olnud. Valge maja peremees ei jäta kasutamata ühtegi võimalust Saksamaa kritiseerimiseks, eriti viimase madalate kaitsekulutuste pärast. Paraku süstib see sakslastesse üksnes umbusku ja paneb liidukantslerit rääkima ilma USA toeta hakkamasaamisest. Oleks muidugi huvitav teada, kas Berliinis tõesti mõeldakse, et lähema kümne aasta jooksul on Euroopa ilma kaitsekulutuste kiirema tõusuta võimeline ise ennast kaitsma.

Kui eelmisel aastal näis Macroni valimisvõidu järel, et Euroopa on saamas uue positiivse tõuke, siis ootamatult konarlik valitsuse moodustamine Saksamaal, paremradikaalide tõus valitsusse Austrias, Poola ja Ungari isepäisus ning populistide ülemvõim Itaalias on seadnud Euroopa Liidu ette mitu tõsist väljakutset. Itaalia uue valitsuse programm paneb korraga miinid nii eurotsooni stabiilsusele kui ühtsele välispoliitikale Ukrainas sõda pidava Venemaa vastu. Austria, kes asub Euroopa Liitu juhtima 1. juulist, näeks samuti hea meelega sanktsioonide lõpetamist Venemaa vastu.

See pole veel midagi võrreldes võimalusega, et järgmise aasta Euroopa Parlamendi valimised ja uue komisjoni moodustamine võivad kujuneda tõeliseks paleepöördeks. Sotside taandumine, brittide lahkumine, populistide tõus ja mitmed teisedki tegurid võivad viia tulemuseni, kus võitjateks on valdavalt euroskeptilised jõud. Sellist tulemust soosiv väline mõjutustegevus kujuneb kindlasti väga jõuliseks.

Selliste raputuste taustal kujuneb lääneliitlaste esimeseks tõsiseks testiks NATO tippkohtumine juuli alguses Brüsselis. Siiani näib, et meile olulised heidutusmeetmete edasiarendused on kavas vastu võtta. Iseasi on küsimus, milliseks kujuneb kohtumise õhustik ja kui ühtsed ollakse otsuste tegemisel.

Eesti vaatenurgast on siiski lootustandev teadmine, et mitte ükski Euroopa riik ei ole eraldiseisvana piisavalt tugev seismaks vastu näiteks üha kasvavale Hiina mõjuvõimule või jätkuvale migratsioonisurvele lõunast. See survestab riike Euroopa Liitu hoidma ja jätkama julgeolekuohtude tõrjumiseks koostööd USAga.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (39)