Igal koolil on hulk traditsioone. Tähtis on nende ettevõtmiste korduvus ja see, et midagi tehakse eri vanuseastmetega koos.
Tahame uskuda, et Eesti kool on kui mitte maailma, siis vähemalt Euroopa parim. Teatavasti toidavad seda uskumust “rikaste riikide klubi”, OECD aruanded PISA testide kohta. Kui reisimine enne pandeemiat veel vaba oli, sõideti igast ilmakaarest meile külla spunki otsima ja uurima, milles peitub siinse kooli eripära ja õpilaste heade tulemuste saladus.
Enamasti pakkusid poliitikud ja teadlased vastuseks, et kõige olulisem on olnud üle aegade kestev hariduse väärtustamine – usume, et õppimine loob eeldused paremaks eluks; nii õpetajad kui ka õpilased on valmis tegema rohkem tööd, kui neilt nõutakse. Teiseks toetab riik korraga nii ühtlustamist (õpilaste võrdseid võimalusi elukohast ja vanemate rahakotist sõltumata) kui ka omapära (riiklikku sundi on vähe ja koolide autonoomia lubab neil õppetööga katsetada). Maailma mastaabis torkavad silma ka tasuta õppematerjalid ja koolitoit. Kõige selle kõrval tõstaksin esile, et Eesti kooli toidavad ja turgutavad rituaalid.
