Tavaliselt ma Vanalinna Päevadel ei käi. Pean silmas niisugust sihilikku minemist, et ärkad hommikul üles, paned ilusad riided selga ja lähed Vanalinna Päevadele. Ühe korra ma vist niimoodi tegelikult olen isegi teinud. Kevadel 1987. Olin just Vene sõjaväest välja pääsenud ja valmistusin Eesti Riiklikusse Kunstiakadeemiasse eksameid tegema. Siis ma küll hängasin kõik need päevad vanalinnas ringi.

Aga siis oli kõik teistmoodi. Vabaõhulaval esines Kare Kauks ja Mahavok ning putkades müüdi igasugust huvitavat vastsündinud kooperatiivide poolt toodetud kraami. Enamustes muidugi suhkruvatti. Täiesti juhuslikult nägin ka, kuidas miilitsad tõstsid ansambel Ruja liikmeid Neitsitornist välja ja sõidutasid kusagile ülekuulamisele, kuna keegi bändist oli vist ülevalt Neitsitorni rõdult kas klaasi või midagi alla kukutanud ja oleks olnud suur šanss, et keegi saanuks sellega vastu pead. Aga ei saanud. Miilitsaid see muidugi leplikumaks ei teinud ja kõik bändiliikmed topiti kollase villise, mida nimetati sidruniks, tagumisest kongiuksest järgemööda sisse.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)