Kas raamatut, milles on 160 lehekülge ning mille lugemiseks kulub umbes tund, tuleks häbeneda? Või vastupidi, on raamatute n-ö kiiremaks muutumine praegu paratamatu? Arutleb kirjanik ja ajakirjanik Katrin Pauts.

Ma ei ole saanud end veel kuigi kaua romaanikirjanikuks nimetada, aga selle napilt kuue aasta jooksul on kirjastamisbisnis päris hoogsalt muutunud. Kui alustasin, tundus 250 000 tähemärki romaani kohta maru vähe. Kirjastamislepingutessegi pandi, et uhada tuleb ikka vähemalt 350 000. Ajad ja kombed praeguseks on nii palju muutunud, et 250 000 tähemärki (miinimum veel näiteks romaanivõistlusel osalemisel) tundub juba õite kopsakas tükk! Kui suuremat fonti kasutada, saab sellest miski 220 lehekülge, kuigi üha sagedamini, olen veendunud, venitavad kirjastajad 200 lehekülge suurte reavahede, kavalate fontide, helde kujunduse ja muude trikkide abil täis puhtalt vormi pärast. Et raamat tunduks pihku võttes tsipake kobedam.

Täiesti okei ja ka rentaabel on nüüd avaldada nn kiirraamatuid, mis ei murra konti ei kirjanikul, kirjastusel ega lugejal. Sõbranna avaldas hiljuti oma esimese romaani, mida üks tuntud kriitik juba taevani kiita jõudis. Sõbranna ei kavatse teha mingit saladust faktist, et ideest käsikirja üleandmiseni kulus täpselt nädal. Ütleb, et kui sugulased hakkasid küsima traditsioonilist küsimust, mida võhikud on kirjanikele esitanud juba trükikunsti algusest peale (“Kui kaua see sul aega võttis?”), ei viitsinud ta neile kärbseid pähe ajama hakata. Arvestades, mis on Eestis tavaline raamatuhonorar, ei olekski vaja sellisest teatest kuigi suurt numbrit teha. Normaalne, et kui ilukirjandusliku teose hind on umbkaudu keskmine kuupalk ja ehk sutike peale, sa end väga pikalt vaevata ei viitsi. Tunduks kuidagi ebaproportsionaalne.