Tänulikkusest kirjutada pole kerge. See teema lausa meelitab läägusele. Ma pelgan läägeid teemasid ning moraliseerimine tekitab piinlikkust. Pealegi on moraali lugemine kasutu. Pole kerge kirjutada ka seepärast, et tänulikkus on olnud viimase aastakümne moekas teema. Kes jõuaks kokku lugeda neid esoteerilise kalduvusega raamatuid ja artikleid, mis jagavad nõuandeid, kuidas tänulikkust õppida ja ellu rakendada! Mis häda mul siis on nende edukat, õnnelikku elu propageerivate teooriatega?

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja suvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Töötades diakooniahaigla hospiitsosakonnas, liikusin päevast päeva inimeste keskel, kes olid mineku eel. Minemisi oli erinevaid. Senini on meeles mõni vanainimene, kes kõneles oma elust ja perest nõnda, et oli ise üleni üks tänulikkus. Tal polnud millestki puudust, ta oli rõõmus kõige üle, tänulik kõiges. Memme või taadi elulugu oli tavapärane 20. sajandi läbi käinud eestlase lugu – selles oli rasket põllutööd, vendade sõttajäämist, küüditamisehirmu, peavarju otsimist ja vaesust, laste sündi ja mõne surma, tööd ja armastust. Ja see inimene oli tänulik. Elu oli olnud ilus. Istusin voodi kõrval, kuulasin, silitasin kõhna kätt. Laulsime koos mõne kirikulaulu ja olime koos tänulikud. Tema tänulik elu eest, mina, et tohtisin olla selle tänu tunnistajaks.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (65)