Marko Mäetamm: Vanalinna Päevad – täpselt nagu omal ajal Vene sõjaväes. “Amatöör arutleb”

Vanalinna Päevad. Foto: Marko Mäetamm

Tavaliselt ma Vanalinna Päevadel ei käi. Pean silmas niisugust sihilikku minemist, et ärkad hommikul üles, paned ilusad riided selga ja lähed Vanalinna Päevadele. Ühe korra ma vist niimoodi tegelikult olen isegi teinud. Kevadel 1987. Olin just Vene sõjaväest välja pääsenud ja valmistusin Eesti Riiklikusse Kunstiakadeemiasse eksameid tegema. Siis ma küll hängasin kõik need päevad vanalinnas ringi.

Aga siis oli kõik teistmoodi. Vabaõhulaval esines Kare Kauks ja Mahavok ning putkades müüdi igasugust huvitavat vastsündinud kooperatiivide poolt toodetud kraami. Enamustes muidugi suhkruvatti. Täiesti juhuslikult nägin ka, kuidas miilitsad tõstsid ansambel Ruja liikmeid Neitsitornist välja ja sõidutasid kusagile ülekuulamisele, kuna keegi bändist oli vist ülevalt Neitsitorni rõdult kas klaasi või midagi alla kukutanud ja oleks olnud suur šanss, et keegi saanuks sellega vastu pead. Aga ei saanud. Miilitsaid see muidugi leplikumaks ei teinud ja kõik bändiliikmed topiti kollase villise, mida nimetati sidruniks, tagumisest kongiuksest järgemööda sisse.

No ja siis oli seal Vanalinna Päevadel reaalne võimalus kohata mõnda tuttavat Nuia koolist pärit tegelast, kes ka oli just Vene sõjaväest pääsenud ja tegi kusagile eksameid. Või siis õppis juba näiteks TIP-is või mõnes muus prestiižses kõrgkoolis. Kuigi – aeg oli selline, et kõige prestiižsem kõrgkool oli siis veel vastuvaidlematult Eesti Riiklik Kunstiakadeemia ehk ERKI. Vabaduse ja teisitimõtlemise oaas, mille uksest käisid sisse-välja absoluutselt teistsugused inimesed. Teistmoodi riided, teistmoodi jalanõud, teistmoodi kotid üle õla. No ja täiesti teistmoodi pilk silmis. Kunstnikud! Mina muidugi sel kevadel sinna vabaduse oaasi sisse ei saanud, aga Vanalinna Päevade ajal ma seda veel ei teadnud ja see andis mu sisetundele suhkruvatiputkade ja igasugust muud huvitavat täis tuubitud putkade vahel ringi kooserdades mingisuguse isevärki laheda ja lennuka, võib isegi öelda salapärase vaibi. Aga see oli siis.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (98)