Alar Tamming: raha kui vahetusväärtus. "Jalutuskäik raha alkeemiasse" 1. osa

Avaldame katkeid Alar Tammingu raamatust “Jalutuskäik raha alkeemiasse”. Tegemist ei ole õpiku ega klassikalise majandusteemalise raamatuga, vaid eelkõige elava jutustusega, mille aluseks on ligi kolmekümne aasta jooksul finantsmaailma vaatlemine ning selle vaatluse tõlgendamine läbi siseprisma, ütleb autor ise.

Alar Tamming: “Kirjutasin selle raamatu kahel põhjusel. Esiteks soovisin ma raha teema enda jaoks nii ära korrastada, kui ka lõpetada. Kirjutasin selle justkui iseendale. Kirjutades muutuvad seosed veel selgemaks ja nähtavamaks ning mu sisemaailm korrastub. Teiseks kirjutasin selle ka lugejale, kes on sellest teemast või siis inimese sisemaailmast huvitatud. Kui mõnel lugejal tekib tänu sellele raamatule mõni uus insait või teadmine – või ta hiljem ütleb, et selle raamatu lugemine oli mõistlikum tegevus, kui lugemiseks kulunud aja ulatuses Facebooki silmitsemine, siis on see lisavõit.

Raamatus luban endale ka kõikvõimalikke mõtteuperpalle, liikuda mõne teema juures radadele, mis selle teemaga näiliselt üldse seoses pole, kirjutades ühtlasi ka oma kahtlustest ja ideedest, mille tõepärasuses võin ka ise osaliselt kahelda. Lähtun ühest filosoofist, kes küsimusele “Kas te olete valmis oma ideede eest surema” vastas: “Loomulikult mitte, sest võib-olla ma eksin.” Pigem luban juba esimesest peatükist oma mõtteradadel kulgeda ootamatutes suundades ja loodan, et need lugejale, kui mitte midagi uut ei anna, siis vähemalt naudingu lugemisest ikka.”

Hardo Pajula, EBS-i vaba majandusmõtte professor: “Tolstoi, Somerset Maugham, Jung, Swedenborg, Aristoteles – need on nimed, kellest me ei kuule midagi meie ministeeriumide rutiinsetes majandusaruannetes, kuid kellega me kohtume juba Alari alkeemilise jalutuskäigu esimestel lehekülgedel. Seega ei ole meil kindlasti tegemist järjekordse uinutava oopusega innovatsioonist ja jätkusuutlikkusest. Tõsi küll, mulle kui neoklassikalise ökonoomika vaimus treenitud spetsialistile tundus Alari jungiaanlik monetaarteooria kohati pisut unenäolik. Kõigeolulisem käesoleva raamatu puhul ongi vast see, et see aitas mul koolipõlves õpitut unustada. Olen autorile selle ja paljude teiste asjade eest väga tänulik.”

Raha olemus: raha kui vahetusväärtus

Tänapäeva maailmas on hästi oluline kõike täpselt defineerida. Samas on selge, et defineerida on võimalik ainult sõnade kaudu ja iga sõna tuleks jälle omakorda võimalikult täpselt defineerida. Ehk täpne defineerimine on juba teoreetiliselt võimatu, sest igal inimesel on iga sõna kohta omad tähendused. See muidugi ei tähenda, et defineerida ei oleks vaja või inimeste omavaheline suhtlemine ilma sõnu täpselt defineerimata oleks võimatu. See tähendab, et ükskõik kui põhjalik on mingi definitsioon, jääb see ikkagi poolikuks, ning et eriarvamused, inimeste omavahelised arusaamatused ning mittemõistmine on üks elu reeglitest, mitte erand. Ainus teadus, kus kõik mõistavad kõike ühtemoodi, on matemaatika. Eks sellepärast on matemaatikud ise veendunud, et see teadusharu on kõigi teiste teaduste aluseks. Võib-olla ongi. Ja kuigi raha on matemaatikaga väga tihedalt seotud(1), siis raha defineerimisel ei ole matemaatikast mingit abi.

Samas oleks vaja defineerida, mis see raha ikkagi on, ja seda ma siin peatükis ka teen. Selge ja ühese definitsiooni asemel kirjeldan ma raha olemust. Minu enda lemmikdefinitsioon raha kohta on järgmine: raha esindab kõike head, mida sa tulevikus tahad/soovid omada, mis kindlasti on õige, aga ei anna midagi teada raha päris-olemusest. Samuti pole abi ühe mõttetarga aforismist: raha on ainus meeldiv asi rikaste inimeste juures.

Rohkem on abi formuleeringust – raha võimaldab teha aega ja ruumi ületavaid majandustehinguid. Kui nüüd küsida, mis on aeg ja ruum, siis siin tulebki välja definitsioonide puudulikkus. Aja ja ruumi mõistmiseks tuleks avada kaasaegsed füüsikaõpikud, uurida Albert Einsteini elulugu ja mõtteprotsesse ning pühendada järgnevad kümmekond aastat millelegi, mille kohta eksisteerib tõenäosus, et paarisaja aasta pärast tagasi vaadates on selle koht inimrumaluste entsüklopeedias.

Samas on aega ja ruumi ületavad majandustehingud päris täpne sõnastus. On ju teada, et juba minevikus olid ühed need, kes kalastasid paremini, teised aga ajasid hunte ning karusid taga ja suutsid end karusnahkadega katta. Neil erinevatel suguharudel oli vaja omavahel kaupu vahetada ja see, mis neil vahetusväärtuseks muutus, oligi esimeseks rahaks. Asju omavahel vahetades hakati ka pidama arvestust, et vahetus oleks võrdne. Ja seda võrdsust mõõdabki siis raha.

See, mismoodi raha aitab aega ja ruumi ületavaid tehinguid teha, peaks olema selge. Ühes kohas teed tööd, saad selle eest raha, tänapäeval küll elektriimpulsse, ja teises kohas annad raha ära ja saad vastu näiteks suurepärase lõunasöögi. Sama kehtib ka aja suhtes. Kui meie esivanem oli väga töökas ja pani raha tallele, siis oli võimalik tema pärijatel selle eest sadakond aastat hiljem maja osta. Vähemalt teoreetiliselt peaks see nii olema. Tegelikkuses see tänapäeval enam ei kehti, sest peale mitme põlvkonna pikkust rahakogumist midagi ostma minnes selgub, et rahal pole enam seda ostujõudu, mis kogumise alguses, ning selle kohta öeldakse lihtsalt “inflatsioon sõi raha ära”. Huvitav, et öeldakse “inflatsioon sõi raha ära”, keegi ei ütle, et “valitsuse rahanduspoliitika sõi raha ära”. Inflatsiooni võetakse kui midagi paratamatut ja inimeste haardest väljaspool olevat. Nii see muidugi ei ole, sest kui meenutada ajalugu, siis mitte sugugi pole inflatsioon kogu aeg raha ära söönud. Inflatsioon on konkreetsete ja selgete otsuste tagajärg. Enamasti omakasule ja väikese grupi kasule suunatud otsuste tagajärg, mis on siis looritatud ühiskonna hüvangu kuube.

Esimesed sellised otsused tehti Rooma riigis, kui järjest hakati müntides hõbedasisaldust vähendama, kuni seda enam järel polnudki, ning koos müntides oleva hõbeda lõppemisega jõudis lõpule ka Rooma riik. Kumb kumma põhjustas, kas raha lahjendamine viis riigi hukule või riigi huku lähenedes hakati raha lahjendama ehk katteta raha trükkima, on selgusetu, kuid ma kaldun arvama, et see on isevõimenduv tagasisidestatud protsess, kus primaarne on riigi lagunemine. Heast peast ei hakata raha juurde tegema, vaid enne on juba tehtud otsuseid, mis tegemise hetkel aitavad küll mõne tulekahju kustutada, kuid mille tagajärjed on pikemas perspektiivis fataalsed. Peale Rooma riiki kulus Euroopas ligi 1000 aastat, kuni pankurid avastasid alkeemilise tõe, et on võimalik rohkem raha välja laenata, kui on nende varakambris kulda, sest mitte kunagi ei tule kõik kulla omanikud korraga oma kullale järele.

Algul laenati välja poole rohkem raha, kui oli kulda, kusjuures iga välja laenatud rahatäht tuli tagasi intressiga ehk kasumiga ja kui sa saad poole rohkem raha välja laenata, siis on su kasum ka kahekordne. Vähemalt elementaarse matemaatika järgi ja seda ideaalses maailmas, kus kõik võlad ja protsendid ilusti ära makstakse. Kahjuks me ei ela ideaalses maailmas. Ideaalses maailmas poleks laenule isegi tagatist vaja, sest laen ju tuleb alati tagasi ja ka pangal poleks vaja reserve, sest laenukahjumeid ka ei ole. Ja üldse võiks ideaalmaailmas igaüks, nii nagu pank, ise raha tekitada ja selle siis välja laenata, sest kõik maksavad ju raha tagasi.

Aga jah, nii see maailm ei käi. Maailm käis päris hästi kuni selle hetkeni, mil välja sai laenata ainult seda raha, mis sul oli, nii-öelda loodusseaduste järgi, aga sel hetkel, kui tehti esimene alkeemiline operatsioon ehk laenati välja raha, mida sul polnud, maailm muutus. Järsku selgus, et ise midagi omamata saab õhust raha teha. Laenad välja raha, mida sul pole, saad tagasi protsendi võrra rohkem ning oledki rikkam. See on nüüd küll hästi primitiivne skeem(2), aga annab mingi tausta, ning lisama peab ka seda, et pangal, kes raha välja laenas, oli ikkagi tagaruumis kulda ja kui mõni laen tagasi ei tulnud, siis selle kulla arvelt anti hoiustajatele ikkagi nende deponeeritud summa tagasi. Vähehaaval selgus, et see skeem töötas väga hästi, ja leiti, et kulla asemel võiks välja anda hoopis paberitüki, millele on kirjutatud, et selle esitaja saab pangast nii ja nii palju kulda. See oli siis hetk, mil paber hakkas muutuma sama heaks kui kuld. Ja kuna paberi tootmise kulu ei ole võrreldav kulla kaevandamiskuluga, siis tekkis tunne, et igavese rikkuse allikas on loodud.

Esimene paberraha eksperiment sai alguse Hiinas Tangi dünastia ajal 7. sajandil. Kuna sel ajal oli juba levinud laenamine, siis laenu katteks kirjutati välja paber, mis siis võimaldas teha kaubandustehinguid kaugema vahemaa tagant. Paber vahetati peagi tagasi vaskmüntide vastu ja kõik oli väga hästi. Songi dünastia aegse (960–1276) majandusbuumi ajal hakkas tekkima vasepuudus ja koos sellega ka müntide puudus. Mõned kaupmehed hakkasid taas välja andma paberit, mis täitis raha funktsiooni ja mis oli tagatud kaupmehe varudes oleva soola ja vaskmüntidega, ning neid paberitükke peetaksegi esimeseks paberrahaks. 1024. aastal võttis võim kaupmeestelt raha väljaandmise õiguse enda monopoliks ning seda aastat võib siis lugeda paberraha sünniaastaks. Peagi on siis tulemas 1000 aasta juubel.

Tuhande aastaga juhtub paljugi ja kui vaadata inimelu, võib juhtuda, et peale 100. eluaastat hakkab inimene muutuma seniilseks. Ühiskonnas võtavad protsessid kauem aega, kuid etteruttavalt võib öelda, et ka meie rahasüsteem on juba sajandikese samuti seniilsuse tundemärkidega ning reanimatsioonipüüded ja verevahetuse operatsioonid küll pikendavad peatse kadunukese eluiga, kuid nooruse eliksiiriks kvantitatiivset lõdvenemist ehk rahatrükki küll nimetada ei saa ega tohiks. Verevahetus ehk rahareformid, mida viimasel ajal on küll suudetud vältida, on samuti ajutised lahendused, mis võivad vanuri lõplikku lahkumist isegi mõne sajandi edasi lükata, kuid suures pildis ei muuda ka need midagi.

Suurtes protsessides mõõdetakse aega sajanditega ja seetõttu on neid protsesse raske hoomata, kui aga hakata ajalugu vaatama mitte üksikute sündmuste ja lahingute ning eraldiseisvate sõdade ajaloona, vaid terviklike protsessidena, siis muutub palju asju arusaadavamaks. Ka paberraha võib vaadelda protsessina, mis sünnib, kasvab, jõuab õitsvasse täiskasvanuikka, loob oma suurimad saavutused, seejärel hakkab hääbuma ning mingil hetkel sureb. Kuid nii nagu vanurite puhul peetakse loomulikuks, et vanur lahkub loomulikult, mitte aga selle tõttu, et magamistuppa enam hapnikku ei lasta, peaks sama kehtima ka paberraha puhul.

See on aga nüüd teema, millega ma hetkel edasi ei lähe, sest mõeldes tuleviku peale, on siin mitu võimalikku hargnemist ning iga lugeja sooviks ilmselt kuulda just teda huvitavat jada. Võimalik on arutleda maailmas praegu käimasoleva sularahavastase sõja üle, mille üks lahingutanner oli hiljuti India, kus sularaha jõuga likvideerijad said lahingus kerge võidu ning kõik elanikud pandi väga lühikese ajaga pangakontosid omama. Võimalik on arutleda krüptoraha ja võimaluse üle, et maailm on liikumas täiesti uuelaadse arveldussüsteemi poole, ja võib ka arutleda teema üle, et iga kord kui maailmas muutub info edastamise viis, muutub ka rahakandja olemus.(3) Tulen tuleviku stsenaariumite juurde veel tagasi, kuid ükskõik mis pidi maailm liigub, ta teeb seda nii, nagu tema tahab, mitte nii, kuidas ta meie arvates peaks liikuma, ja sellega tuleb leppida, mis muidugi ei tähenda, et ei võiks süveneda raha olemusse ja põhjustesse, miks praegune rahasüsteem surmatõmblustele hakkab lähenema.(4) Ning nagu eelpool mainitud, võib see olla normaalne protsess, sest üks füüsikute poolt seni veel kinnitamata füüsikaseadus ütleb, et kõigel, millel on algus, on ka lõpp.(5) Nii ka rahasüsteemidel.

Paberraha järgmiseks verstapostiks võib lugeda Yuani dünastia aastaid (1279–1367), kui paberraha muutus ametlikuks rahaks. Yuani dünastia on siis ka vastuseks viktoriiniküsimusele, kust sai Hiina rahaühik jüaan (yuan) oma nime. Yuani dünastiale järgnenud Mingi dünastia (1368–1644) ajal anti paberraha väljaandmine pidulikult üle Hiina finantsministeeriumile. Sellest, mida sellel ajal kujutas endast finantsministeerium, pole mul aimugi, kuid faktina ei näe ma põhjust selles kahelda. Noorena tundus mulle, et sada viiskümmend aastat tagasi, kui polnud veel elektrit, elas maailm küünlavalges ja üliprimitiivsel kujul ning õiged teadmised tekkisid alles minu sünni ajal ja peale seda, või siis olgu, üks-kaks põlvkonda enne mind ka juba midagi nagu hakkas looma. Sest mis elu see sai olla enne kino, pleiereid ja lennukeid. Kuidas oli võimalik arvutada ilma kalkulaatorita või suhelda ilma telefonita? Vanemaks saades avastasin, et sama moodi mõtlevad tänapäevased noored – huvitav, kuidas noored sel ajal omavahel kokku said, kui polnud mobiiltelefone, mis elu see enne arvutiajastut üldse oli. Apple’i sünd on justkui uue ajaarvamise algus, ning elu ilma iPhone’ita on justkui elu amputeeritud jäsemeta.

Praeguseks olen jõudnud järeldusele, et eelnevad põlvkonnad elasid väga komplekssetes ja kõrgelt arenenud ühiskondades ja olid päris targad. Kui nad poleks seda olnud, ei oleks me siin – ei mina seda kirjutamas, ega Sina seda lugemas. Erinevus eelnevate põlvkondadega on ainult tehnikas. Selleks, et suuta ehitada püramiide, pidi ühiskond olema väga kõrgelt arenenud koos rahasüsteemi ja finantsilise keskvõimuga, rääkimata tekstidest, mida kirjutati üle 2000 aasta tagasi. Lao-zi kirjutatud “Kulgemise väe raamatule” ei tea ma tänapäeval võrdset, Platoni teoste kohta on juba ammu öeldud, et kogu filosoofia on vaid ääremärkused tema teostele. Sellest ajast pärit muusikat ei ole säilinud, kuid kui liikuda kasvõi 18. sajandisse ja Euroopasse ning võrrelda Mozarti muusikat praegusaegse primitiivse popmuusikaga, siis toimunut saab nimetada ainult taandarenguks.

Nii et 14. sajandi termin finantsministeerium võib tekitada esialgu võõristust, ja ega see üleandmine ka pidulik ei olnud, kuid teemasse süvenedes on selge, et seal oli päris suur võim. See võim oli isegi nii suur, et polnud ühtegi takistust teha inimkonna ajaloos edaspidigi tehtavat korduvat viga – lasta käibele paberraha, millel puudus kaubakate, kuid mille puhul raha emiteerija ehk esimene omanik saab selle eest kauba, kuid järgnevad arveldajad samas väärtuses enam mitte. Tegemist on siis terminiga “inflatsioon”, mis ametlikus kõnepruugis on hindade tõus, kuid tegelikkuses on see hoopis raha väärtuse langus ja millest ei ole pääsenud mitte ükski paberraha. Näiliselt ei ole neil kahel sõnapaaril – hindade tõus ja raha väärtuse langus – mingit suurt vahet, kuid vahe on suur. Erinevus on selles, et olenevalt sõnastusest on inflatsiooni põhjustaja(6) inimeste teadvuses erinev. Kui tegu on kaupade hinna tõusuga, siis on süüdi spekulandid, kes kaupa kokku ostavad ja lette tühjendavad. Nii oli see Saksamaal XX sajandi kahekümnendatel, kui valitsuse arvates oli kogu hiiglasliku hüperinflatsiooni põhjuseks välismaa spekulantide ahnus, kes riigi tühjaks olevat ostnud. Kust neile nii palju raha sai ja kes selle käibele lasi, ei puutunud võimu esindajate arvates asjasse.

Kui aga inflatsiooniks nimetada raha hinna langust, siis seda mõtteviisi ei saa võim aktsepteerida. Siis nad tunnistaksid, et süsteem muudab inimesed vaesemaks ja nemad kui juhtohjade juures olijad on ebaõnnestunud ja saamatud. Pigem jääb valitsus seisukoha juurde, et kanalisatsioonis voolav vesi põhjustab vihma, kui rahatrükk inflatsiooni. Reaalsus on muidugi see, et inimesed saavad niikuinii aru, mis ja miks toimub, ning põhjus ja tagajärg muutuvad hüperinflatsiooni ajal kristallselgeks, kuid kuna valitsuse kritiseerimine üldreeglina alandab elatustaset ja erandina ka liikumisvõimalusi, siis puht ratsionaalsetel kaalutlustel võtavad inimesed kasutusele vanasõna “rääkimine hõbe, vaikimine kuld”.

Kui Hiina valitsus hakkas käibele laskma suures ulatuses paberraha, siis muidugi viis see riigi rahanduse inflatsioonilisse spiraali. Kui 1380. aastal oli 1 paberist kuan (olemas olid ka väiksemad rahatähed, see siis pigem 500-eurone…) võrdne 1000 vaskrahaga, siis peagi oli 1 kuan võrdne 0,28 vaskrahaga. 1455. aastal paberraha eksperiment lõpetati, sest paberraha uputuses hakkas hapnik otsa lõppema. Kogemus oli piisavalt valus ja järgmise paberraha eksperimendini läks Hiinas 450 aastat. Alles 1890. aastal võttis Quingi dünastia kasutusele tänapäevalgi tuntud yuani ning asus taas paberraha trükkima.

Info hiinlaste paberraha eksperimendist tõi Euroopasse Marco Polo, kes 13. sajandil 24 aastaks koos oma isa ja onuga Hiina sõitis ja seal pikalt aega veetis. 24 aastat ei kulunud mitte selleks, et Hiina põhjalikult läbi uurida ja siis sellest raamat kirjutada, mille mõju tänapäeva viktoriiniküsimustenigi ulatub(7), vaid seetõttu, et imperaator ei lubanud tal riigist lahkuda. Kui ta lõpuks tagasi jõudis ja peagi vangikongi pandi – nagu ikka ajaloos olulisi isikuid, seda siiski osalemise pärast sõjas, kuid valel poolel, mitte suurte edusammude eest geograafia vallas –, dikteeris ta oma reisiraamatu kongikaaslasele ja nii see laia maailma jõudiski. Oma teoses kirjeldab ta väga täpselt Hiina paberraha, selle valmistamise tehnoloogiat ning ta ei jõua ära imestada, kui hea ja lihtne on sellega arveldada ning teha aega ja ruumi ületavaid tehinguid, lisades, et kõige huvitavam selle juures on see, et kõigi inimeste jaoks on paber täpselt sama hea kui kuld, ehk alkeemiline protsess täies hiilguses on lõpule jõudnud, paber on muutunud kullaks ja kõik inimesed on sellega päri. Natuke hiljem toob ta välja selle alkeemilise saladuse sügavama aluse, kirjutades, et nojah, kui keegi oma peaga jõuab otsuseni, et tema oma kaupa paberi vastu ei anna, vaid soovib ikkagi päris kulda, siis on see üks tema viimaseid otsuseid, sest eraldi seadus oli välja antud selle kohta, et inimesed, kes paberist keelduvad, peavad vastutasuks loovutama oma pea.

Euroopas tekitas Marco Polo jutt suurt segadust ja võõristust ning muinasjuttu paberrahast ei tahtnud keegi uskuda, kuid seeme läks õhtumaa kultuuris ikkagi idanema.

Märkused:

(1) Meenutaks siin habemega lugu ehk põhjust, miks Kain Abeli, või oli see vastupidi, Abel Kaini, ära tappis. Lugu siis järgmine. Kaks sõpra saavad kokku. Üks küsib teiselt: “Kooli ajal sa ei olnud eriti edukas matemaatikas, kuidas sa nüüd nii rikkaks oled saanud?” – “Eks ikka protsentarvutuseabil. Ma ju ostan ja müün tikutoose. Ostan ühe euroga ja müün kahega, ning see üks protsent, mis müügil üle jääb, ongi mu rikkuse allikaks.” Ahjaa, kui keegi ei mäleta, siis põhjuseks, miks Kain Abeli ära tappis, olevat olnud see, et ta rääkinud vanu anekdoote.
(2) Olen muidugi kursis ka tänapäevaste terminitega nagu kohustuslikud reservid, tasakaalus bilanss ning deebet ja kreedit. Neist ma kirjutama ei hakka, sest enamus inimesi sellised kuivad sõnad ei huvita, keda aga huvitab, saavad nende kohta ise lugeda. Need on toredad sõnad, millel on isegi teoreetiline sisu, kuid mis kuidagi ei takista praeguse kriisi arenemist eepiliseks krahhiks. Majandust õppinud inimestele võivad need sõnad aga anda petliku kindlustunde ja ühtlasi tausta nende uskumuste süsteemile. Kui aga vaadata sügavamalt mõne sõna tähendust, näiteks sõna “tururegulatsioon” tähendust, siis ei tohi mööda vaadata sellest, et see sõna on omamoodi eufemism – kus on turg, seal pole regulatsiooni, ja kus on regulatsioon, seal pole turgu.
(3) Iga kord, kui info edastamine on inimkonna arengus mingi hüppe teinud, on muutunud ka raha olemus. Keele tekkimisega tekkis naturaalmajandus ja kaup kauba vastu vahetamine. Kirjakeele leiutamise ja savitahvlitele ajaloo üles märkimisega üheaegselt arenesid nii matemaatika kui kauplemine ja kasutusele võeti metallraha ning tekkis orjanduslik kord. Trükikunst ja Guttenberg andsid võimaluse paberraha levikuks ning panid aluse kapitalistlikule süsteemile. Info digitaliseerimine viib loogilise jätkuna ka kogu arveldussüsteemi üleminekule bittide kujule ehk oleme üleminekuetapis infoühiskonda. See kõik on normaalne evolutsiooniline protsess.
(4) Etteruttavalt võib öelda, et üks inimese baasomadusi on soov üle oma varju hüpata, mis siis majanduses tähendab seda, et ringlusse lastakse raha, millel kauba kate puudub. See võimaldab raha emiteerijal saada ise vastav teenus või toode, ja kuna protsessid on pikad, siis võib võtta aastaid, kuni selle tegevuse negatiivsed mõjud jõuavad nähtavale, kuid need jõuavad alati – enamuses inflatsiooni või hüperinflatsioonilise stsenaariumi läbi. See eespool mainitud kauba kate, mis võiks olla raha tagatiseks, on tänapäeval asendunud võla kattega ehk käibel olev raha ei ole kaetud kaubaga, vaid kellegi võetud võlaga, ehk kui see keegi oma võla ära maksaks, siis see raha nii-öelda kaoks ära, ehk kui kõik inimesed, firmad, riigid oma võlad ära maksaks, siis saaks maailmas ka raha otsa. Reaalsuses on muidugi võlgade hulk suurem kui käibel oleva raha hulk, see tähendab, et isegi teoreetiliselt ei ole võimalik kõiki võlgu ära maksta ja seda ka ei plaanita, eriti riikide tasandil. Kuid kuna tegemist on jätkusuutmatu protsessiga, sest puudub iseregulatsiooni mehhanism, siis on aja möödudes tagasilöögid paratamatud ning tagasilöökide tegelike põhjuste nägemine tänu ajakardinale hägustunud. Isegi kui maailm läheb üle digi- ja krüptorahale, on oodata tagasilööke, mis seisnevad raha ja kaupade ning teenuste tasakaalus mitte olemisest, ehk teiste sõnadega inflatsioone ja hüperinflatsioone, mille ulatused on suuremad, kui ette kujutatakse. Inflatsioonidest maailma ajaloos tuleb siin raamatus veel juttu. Hetkel tasub teadvustada seda, et krüptoraha ei ole samuti kriiside ja krahhi eest kaitstud ehk raha juures tuleb minna juurte juurde, need muuta tugevaks ja siis saab sinna peale ehitada nii paber-, krüpto- või kuldraha. Juured on raha baasomadused ja see on üks selle raamatu teemadest.
(5) Matemaatikud hoiaksin ma siinkohal kaugel eemal. Nemad räägivad mingist abstraktsest kiirest, mida küll keegi oma silmaga näinud ei ole, kuid millel pidi olema alguspunkt ja mis pidi suunduma lõpmatusse. Ning ka arvude puhul on asi segane. Kui alustada ühest ja täisarvudega edasi liikuda, siis on taas algus ilma otsata. Kui aga võtta enne ühte aluseks null, mis kõik valemid alati ära rikub, või hoopis negatiivsed arvud, mis siis asuvad kuskil tumeaine ja -energiaga samas dimensioonis, muutub kõik ikka väga segaseks.
(6) Tahtsin siin vältida sõna “süüdlane” kasutamist, kuid järgnevates lausetes võtan selle ikkagi kasutusele, kuigi psühholoogiat õppinuna ja ka psühhoanalüüsiga kokku puutununa tean, et nii “süüdistamine”, “süütunne” kui ka “süü” on kõik inimvaenulikud sõnad. Mõistetavuse huvides siiski võtan selle termini siin ja edaspidi kasutusele, kuid palun kõigil, kes end osana süsteemist tunnevad ja mõne selle raamatu mitte kõige meeldivama mõttega end samastavad, sellegipoolest end mitte süüdi tunda. Inimeste elukäigud rulluvad lahti just nii, nagu rulluvad, ja enamasti pole inimestel aimugi, milliseks nende elu kujuneb, kus nad töötavad, milliste kaaslastega suhtlevad ja kellega koos elavad. Selle üldnimi on Saatus. Tõenäoliselt ei unistanud ükski Saksamaa vangilaagri ametnik sellest, et ta muutuks Teise maailmasõja ajal osaks suurest repressiooniaparaadist. Kuid süsteemist välja ka polnud võimalik astuda. Sama kehtib praeguse rahandussüsteemiga, kui Sa oled juba selle osa, siis on sinu tegevusväli piiratud. Isegi kui Euroopa keskpanga juht sooviks asendada praegust võlapõhist rahasüsteemi kas väärismetallidel või digitaalsel plokiahelal põhinevaga, ei oleks see võimalik. Pigem juhatataks ta pärast vastava avalduse tegemist spetsiaalsesse tuppa, kuhu on kutsutud valgetes kitlites inimesed, kes siis küsivad: “Kas sa soovid sellest veel rääkida” ja vastavalt vastuse kangusele valitakse tablettide nimetused ja kogus.
(7) Näiteks võib viktoriinis küsida: mille mainimata jätmise pärast oma teostes arvavad mõned, enamasti need, kelle esivanemad teekonda Hiinasse ise ette ei võtnud, et Marco Polo üldse Hiinas ei käinudki? Vastus on Hiina müür. Seda Marco Polo teostes ei mainita. Aga kuna ükskõik kuskohas esimesena viibides pole seal kedagi tulevikust seda tunnistamas, siis saab alati neid “essasid” kahtluse alla seada. Eks see Kuul käimine on ka üks teema, mille üle võib vaidlema jäädagi. Fakt on aga see, et isegi kui Kuul käidi, siis millegipärast pole sinna järgneval viiekümnel aastal uuesti proovitud minna. Arvestades inimeste uudishimu, siis on see pehmelt öeldes ebaloogiline, et mitte öelda vandenõuline. Kuid kuna kogu maailma ajalugu on lisaks inflatsioonide ajaloole ka vandenõude ajalugu, siis kinnitada saab ainult ühte – “me ei tea midagi”. Lisama peab veel seda, et Marco Polo polnud sugugi esimene eurooplane, kes Hiina jõudis. Isegi tema onu oli seal enne käinud.

Alar Tamming

Alar Tamming on ettevõtja, väärismetallidega kaupleva ettevõtte Tavid AS suuromanik; psühholoogia teadusmagister ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident. Ta on süvitsi uurinud inimese psühholoogiat, muutunud teadvuse seisundeid ja psühhedeelikume. Loe artikleid (6)