Ardo Hansson: kolm müüti rahatrükist

Foto: Siim Lõvi, ERR

Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitika eesmärgiks on hoida euroala inflatsioon keskpika aja jooksul väga madalal tasemel ehk veidi alla 2 protsendi aastas. Kuna viimastel aastatel on inflatsioon olnud selgesti allpool seda eesmärki, ja vahest isegi miinuses, on EKP astunud mitmeid samme inflatsiooni mõõdukaks tõstmiseks.

Kõige olulisem ja silmapaistvam on olnud nn varaostuprogramm, mida rahvasuus tuntakse rahatrükina. Programm algas märtsis 2015, kui euroala keskpangad hakkasid koos ostma 60 miljardit eurot kuus. 2016. aasta aprillis tõsteti seda tempot 80 miljardi euroni kuus. Aasta hiljem algas mitmesammuline ostumahtude vähendamine kuni neto varaostude lõpetamiseni eelmise aasta lõpus. Kuna viimastel kuudel on inflatsiooni taastumise väljavaated taas halvenenud, siis otsustas EKP nõukogu neid oste taastada alates selle aasta novembrist, kogumahus 20 miljardit eurot kuus.

Ostusid on teostanud Eesti Pank ja teiste euroala riikide keskpangad vastavalt oma osalusele EKP kapitalis. Seega on Eesti Pank teostanud umbes 0,27 protsenti kõikidest ostudest. Eelmise aasta lõpuks oli Eesti Pangas bilansis 5,7 miljardi euro väärtuses erinevaid võlakirju.

Kuna Eesti valitsusel võlakirju pole, on Eesti Pank varaostu kava raames ostnud muid võlakirju. Natukene oli võimalik osta Eleringi ja Eesti Energia võlakirju. Lõviosa ostudest on Euroopa institutsioonide võlakirjad: Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF), Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM), Euroopa Investeerimispank (EIB) ja Põhjamaade Investeerimispank (NIB).

Eesti küllaltki erandliku seisu tõttu on tekkinud mitmeid eksitavaid arusaamu, mis tulevad programmi eesmärkide ja iseloomu valesti mõistmisest. Kolm sellist müüti torkavad eriti silma.

Esimene müüt

Esimene müüt on see, et üheks programmi eesmärgiks oli innustada euroala valitsusi rohkem laenama ja kulutama.

Tegelikult on kogu programm olnud suunatud erasektorile. Euroopa aluslepingud keelavad valitsuste otsefinantseerimise – keskpangad ei tohi osta võlakirju esmasel turul ehk otse valitsuste käest, kui valitsus teeb uue emissiooni. Kõik ostud toimuvad järelturul ehk reeglina erainvestorite käest, kes on need võlakirjad juba varem ostnud. Ostude kogu eesmärk on suunata täiendavat raha just erainvestoritele ootuses, et nad suure osa sellest rahast kuidagi ära kulutavad. See peaks elavdama sisenõudlust ja selle kaudu suurendama palga- ja hinnasurvet. Viimane peaks siis aitama viia lähemale keskpanga inflatsiooni eesmärgini. Lõviosa ostusid on riiklikes võlakirjades vaid lihtsal põhjusel, et see on Euroopas kaugelt kõige suuremahulisem väärpaberiturg. Kui soov on suuri summasid suunata majandusse, siis kõige lihtsam viis seda teha on ostes turult just valitsuse võlakirju.

Teine müüt

Teine müüt on see, et vaatamata mainitud eesmärgile toetada eranõudlust on teised euroala valitsused seda võimalust siiski kavalalt ära kasutanud ja oma kulutusi selle kaudu suurendanud.

Faktid näitavad vastupidist: varaostuprogrammi ajal tegelesid euroala valitsused hoopis püksirihma pingutamisega. Üks riik võib võlakirju emiteerida kahel põhjusel: vanade laenude refinantseerimiseks või jooksva puudujäägi (uute kulutuste) kinnimaksmiseks. Kui valitsused oleksid reageerinud mainitud moel, oleks eelarve puudujäägid suurenenud. Tegelikult langes euroala valitsuste koondeelarvepuudujääk 2-lt protsendilt SKT-st 2015. aastal 0,5 protsendini 2018. aastal. Seda näeb ka riigivõla arengutes. Euroala riikide võlakoormus langes 90,1 protsendilt SKT-st 2015. aastal 85,1 protsendini eelmisel aastal.

Riikide lõikes suutsid 19-st euroala riigist 17 oma eelarvepuudujääki osakaaluna SKT-st vähendada. Ainult kaks riiki – Eesti ja Küpros – ujusid sel ajal vastuvoolu ja suurendasid oma eelarve puudujääki. Eelmisel aastal oli Eesti eelarvepuudujääk euroala keskmisest juba suurem. Varaostuprogrammis mitteosalemine ei olnud Eesti riigieelarve puudujäägi tekitamisel küll mingiks takistuseks.

Kolmas müüt

Kolmas müüt on see, et kuna Eestis polnud võimalik osta valitsuse võlakirju, siis me ei saanud sellest programmist mingit kasu.

See ei vasta kuidagi tõele. Õnneks pole Eesti Põhja-Korea-taoline riik, mis on suuresti eraldatud muus maailmas toimuvast. Avatud majanduses ja integreeritud finantsurgudel toimib ühendatud anumate printsiip, kus arengud ühes süsteemi osas kanduvad üle kogu süsteemile. Siin on mängus kaks kanalit, mille kaudu mõju Eestisse jõuab.

  • Esimene on ekspordi kanal. Mida paremini läheb ühe riigi peamistel kaubanduspartneritel, seda paremini läheb endal ning see kehtib eriti äärmiselt avatud majanduses nagu Eestis. Kui varaostud ja muud rahapoliitilised meetmed hoidsid euroala majanduskavu kiiremana, siis see kaudselt suurendas ka meie lühiajalist majanduskasvu.
  • Teine on intressimäära kanal. See on Eestis eriti tugev, kuna peaaegu kõikide Eesti inimeste ja ettevõtete võetud laenude intressimäärad on ujuvad ja seotud üleeuroopalise indeksi EURIBOR-iga. See indeks kujuneb kogu Euroopa näitajate alusel. Kui Eesti Panga ja teiste Euroopa keskpankade sooritatud ostud koos langetasid EURIBOR-i, siis langetasid need meie kodumajapidamiste ja ettevõtete laenuteenindamise kulusid.

Kokkuvõttes on Eesti majanduse suur avatus ja meie laenude ujuvad intressimäärad aidanud just suurendada varaostuprogrammi ja muude rahapoliitiliste meetmete mõju meie majandusele.

Ardo Hansson

Ardo Hansson

Ardo Hansson on majandusteadlane ja endine Eesti Panga president. Tal on majandusteaduste doktori kraad Harvardi ülikoolist. Loe artikleid (1)