Madis Müller: odava raha seitse tahku

Madis Müller. Foto: Eesti Pank

Ülimadalad ja kohati miinusmärgiga intressimäärad ning keskpankade võlakirjaostudega majandusse täiendavalt suunatud raha hulk võib kõrvaltvaatajas tekitada küsimusi seniste majandusreeglite jätkuva kehtivuse kohta. Kuidas on võimalik, et laenu andes võib olla tarvis laenuvõtjale peale maksta? Miks pole madalad intressimäärad ja keskpankade varaostud viinud kiirema hinnatõusuni? Kas valitsused suudavad järjest kasvavaid võlgu ka kunagi tagasi maksta?

1. Intressimäärade languse taga ei ole üksnes keskpangad

Konteksti loomiseks on oluline mõista, et intressimäärad on langenud järjest madalamale eelkõige pikemaajaliste muutuste tõttu majanduses, mitte üksnes keskpankade poliitikast tingituna. Languse taga on nii tootlikkuse kasvu aeglustumine kui ka suur hulk sääste, mille maht on mh elanikkonna vananemise tõttu kasvanud maailmas kiiremini kui investeeringute maht. Sellega on majanduses allapoole tulnud nn tasakaaluline* intressimäär, mille puhul majandus töötab täisvõimsusel ilma liigset hinnatõusu põhjustamata ja seda keskpangad oma otsustega mõjutada ei saa.

Selleks, et keskpank saaks vajadusel majandust intressipoliitikat kasutades elavdada, on aga muutunud oludes vaja intressimäärasid langetada märksa madalamale kui paarkümmend aastat varem. Praeguse majanduskriisi tingimustes on teatud intressimäärad lausa miinusmärgiga ehk siis väga usaldusväärsetele laenuvõtjatele antud laenude puhul kehtib imelik loogika, kus tagasi tuleb maksta vähem raha, kui algselt laenati.