Võitlus koroonaviirusega on saamas pea et inimkonna tähtsaimaks ülesandeks, kui neid ridu kirjutan. Kuna viirus oma toimemehhanismiga on keeruline ja ilma erihariduseta inimesele raskelt lahti mõtestatav, siis on mõistetav, et inimese meel leiab asendusi ja lihtsustusi, et abstraktset hirmu konkreetsemaks ja seeläbi käsitletavaks muuta. Üheks ammuproovitud ja tuttavaks “lahenduseks” on leida vaenlane oma liigikaaslaste seast ja ta demoniseerida. Elame taas ajastul, mis loob libahunte.

“Süüdlaste” kiire leidmine ja märgistamine ei võta tegelikult ära hirmu, vaid tekitab lihtsalt vahejoone õigete ja valede inimeste vahel. See tendents on väga ohtlik.

Keegi ei taha haigeks jääda, keegi ei taha kedagi nakatada, keegi ei taha ise isolatsioonis istuda ega kellelegi seda kaasa tuua. Märgistamine “omadeks” ja “võõrasteks” lõhestab meie ühiskonda sügavamalt ja pikemaks kui tahame. Võiksime mõtelda mitmeplaaniliselt, mitte ainult oma hirmu vaatenurgast.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (63)