Tead, millal sa mõistad, et teed liiga palju tööd? Siis, kui sa oled kuri. Siis, kui sa teenid nii suure hoolega midagi, mida sul pole aega kulutada. Siis, kui sa käratad laste peale, sest nad mängivad (liiga) rõõmsalt. Siis, kui avastad end kassapidaja peale karjumas, sest kohuke läks lindil lömmi. Jaa, siis, kui oled enda peale vihane, sest sul pole iseenda jaoks aega.
Inimesed süüdistavad kõiges raha. Aga raha pole halb, vaid inimesed, kes teevad halbasid tegusid (rahaga). Kui sa mediteeriksid raha teemal, siis kogeksid, et rahal on lõbus energia. Raha on küllus, võimalused, vabadus ja naudingud. Kus sa loed välja ihnuse? Ahnuse? Võimu? Või ebavõrdsuse? Raha on vahend. Inimesed on ihned ja ahned.
Olen märganud tendentsi, kui muutun kitsiks, siis raha ei tule. Mitte sellepärast, et ma enam võluv hedonist pole, vaid sellepärast, et ma muretsen. “Võngun” nn hirmu, mitte helduse energias. Sarnane tõmbab sarnast. Raha tuleb ka sinna, kus on juba raha. Mul kummitab siiani lugu Jamie Oliverist, kes ostis maja, mille keldrist leidis 1 miljoni naela eest varandust. Vot siis lotovõitu. Aga lotovõiduga tuleb jällegi meelde uuring, kus mõõdeti inimeste, kes võitsid lotoga hulga raha ja inimeste, kes jäid õnnetustes halvatuks, õnnelikkust. Mõne aasta pärast olid nad täpselt ühtmoodi õnnelikud või õnnetud. Mis kinnitab fakti, et raha ei ole su saatuse sepp, ikka sa ise.