Frank ja Martine Belgiast: rikkamad kui kunagi varem. Kohalik elu maailmas

Frank I Foto: Merlin Aug

Lugu Frankist ja tema abikaasa Martine’ist Belgias, kes vahetasid finantsilise külluse teistmoodi elamise vastu.

Meie talu Plukrijp on olnud permakultuuri viljelev köögiviljakasvandus juba 12 aastat. Kõik, mida siin teeme, tuleb muutust otsivate noorte inimeste abiga üle maailma ning mitte midagi, mida siin toodame, me ei müü. Oleme annetustel rajanev talu ning püüame kasutada raha nii vähe kui võimalik. Me ei müü oma köögivilju, kuid oleme kõigile avatud, kes soovivad siit midagi saada.

25-aastaselt sai mul linnas elamisest kõrini. Ma nägin linnas olemise piiranguid ja korruptsiooni. Samuti pani mu esimese tütre sünd mõtlema, et loodus on parem koht elamiseks ning koos sõbraga hakkasime otsima Lõuna- Prantsusmaal müügis olevaid talusid. Otsustasin, et ei raja oma kodu nii kaugele juurtest ning leidsimgie selle talu minu sünnilinna lähedal, mille ostsime 8000 euroga. Mulle öeldi, et anname isegi liiga palju. Algas suur iseõppimisperiood, sest loomulikult oli vaja siin kõik üles ehitada ning põlise linnapoisina mul oma kätega tegemise oskust ei olnud. Siin oli piisavalt palju maad, et hakata köögiviljakasvatust pidama. Sain ka teada, et need, kes siin varem elasid ja põldu pidasid, ei olnud kasutanud kemikaale ega pestitsiide, mis minu jaoks oli juba päris hea algus.

Kui talu oli hoo sisse saanud, leidsime teisi orgaanilisi farme, kellega koostööd teha. Saime oma toodangule BIO sildi, et selle kaudu tarbijani jõuda. Koos seitsme farmergiga pakkusime seitset erinevat toodangut: leiba, kaerapiima, lehmapiima, liha, puuvilju, kasvuhoone köögivilju ning juurvilju. See oli väga huvitav periood, sest õppisin palju äri tegemise kohta ning ka kokkuostmise-edasimüümise oskust. Meie talust sai päris suur edasimüügikeskus, mis aina laienes. Need olid rahaliselt väga head ajad, kuid 2003. aastal sooviti mu äri ära osta ning nõustusin seda müüma. Seda raha aga kunagi nägemata olin nüüd jännis farmiga, millel polnud turustusvõimalust. Sain oma õppetunnid raha, pankade, kaubanduskeskuste manipulatsioonide ja n-ö suurte klientide kohta. Taipasin, et regulatsioonidest kinni pidamine maksab rohkem, kui toob kasu.

Kogu idee raha eest müüa ammendas ennast. Me olime juba varemgi teinud annetustel põhinevat jagamist, kuid nüüd hakkasime sellega täiskohaga tegelema. Võrgustik selle ümber levis tugevalt, sest meie andsime oma saadusi ja inimesed jagasid meile teisi asju. Plukrijp farmist sai korraga küllust täis koht. Ajal, kui olime keskendunud suurelt raha tegemisele, ei olnud meil selliseid võimalusi, nagu on praegu.

Oleme nüüd rikkamad, kui finantsilisel hiilgeajal.

Mitte rahaliselt, vaid inimeste poolest, kes tahavad siia tulla ja õppida ning materiaalse kapitali poolest, mida meile taaskasutamiseks tuuakse. Näiteks oma maja katuse renoveerimisele kulutasime umbes 300 eurot, ülejäänud materjali saime annetusepõhiselt.

Sellised võimalused juhtuvad siis, kui inimesed elavad õhustikus, mis on täis lahkust, kus nad võtavad vabalt ja annavad sundimatult. Inimesed kas tulevad mõnel päeval appi toimetama ning saavad kaasa võtta vajalikke köögivilju, juurvilju, maitsetaimi – kõike mida kasvatame, või annetavad rahaliselt oma südametunnistuse järgi. Aga meile annetatakse raha asemel ka riideid, puitu, aiatööriistu, ehitusmaterjale, puuvilju ja igasugu toiduaineid. Me oleme osa mitmest toiduvõrgustikust, mille kaudu saame säilivuskuupäeva lõpule lähenevaid või selle ületanud tooteid. Oma tuttavate taludest saame korjata õunu ja pirne ning mõnisada kilo tomateid koos basiilikuga, millest teeme talveks tomatikastet. Selline võrgustik kasvab iseenesest. Sa annad ise midagi ära ja inimene tunneb sellest rõõmu. Järgmisel nädalal tuleb ta sinu juurde, et ise midagi pakkuda.

Nii paljud inimesed ei tea, mida oma asjadega teha. Majandus on suunatud ostmisele ja ära viskamisele, uue ostmisele ja jälle ära viskamisele. Loomulikult me ei võta vastu katkiseid iPhone, aga on nii palju asju, millel pole midagi viga ja inimesed lihtsalt viskavad need ära, aga meie saame neid kasutada. See, mida me tasuta ei saa, proovime teha nii ökonoomselt, kui võimalik, aga eelarve on kulutustele väga väike. Euroopas on praegu piisavalt rõivaid, et võiksime neid soetada ainult second-hand poodidest. Ka piisavalt ehitusmaterjale ja tööriistu ning põllumaad, et toita kogu populatsiooni permakultuuri viljeledes. Miks me neid kõiki ikka impordime?

Meie tallu tulevad vabatahtlikud üle maailma. Oleme avatud kõigile, kes tahavad õppida permakultuuri põhimõtteid, olla osa grupist ja teha midagi, mis loob kogukonda, kuid ka neile, kellel on küllalt saanud oma õpingutest, tööst ja tavaelust ja tahavad oma ellu muutust tuua. Me majutame 15-20 vabatahtlikku, kellele on tagatud 3 söögikorda päevas, mis sobib meie võrgustikuga hästi, sest meile tuuakse niivõrd palju toidukraami, et suudame seda anda ka teistele naabruskonnas. See on katkematu vahetuskaup.

Me õpetame inimestele, kes siia tulevad, kuidas elada kolmandikuga sellest eelarvest, mida peetakse normaalseks.

Kui sa ei tee tööd, mis sind dehumaniseerib, ei vaja sa pidevat meelelahutust; kui sa ei lähe ainumajapidamise jaoks laenu võtma, vaid jagad seda teiste inimestega, läheb üür või maksed pangale ouliselt väiksemaks; kui sa ei ületa oma käimistes päevas 50 kilomeetrit, vähendad tohutult kulutusi, isegi kui lennupilet on ainult 39 €. See on nagu šampanja, mis elab õlle eelarvega. Me õpetame inimestele, kuidas elada koos ning võimalikult odavalt ja nad on nende teadmiste ja kogemuste üle selgelt tänulikud.

Õhtuti räägime elamise viisidest ja vaimsusest. Paneme noori mõtlema sellele, mida nad oma elu mõtte mõistmiseks teevad ning see motiveerib neid esitama palju küsimusi, mida ühiselt arutame. Meie spirituaalsus on koos elamine viisil, mis on loominguline.

Plukrijp talu I Foto: Merlin Aug

On väärarusaam, et me peame oma elus asju saavutama, neile järele minema selle asemel, et olla kohal ja vaadata, mis meieni tuleb. Millest on kasu mulle, aga samamoodi kasulik ka teistele inimestele. Nii ei pea me tegema suuri otsuseid. Ainus suur otsus on olla piisavalt alandlik, et ennast panna eluvoolu, teha ennast maailmale kättesaadavaks. Sa aktsepteerid seda, mis tuleb.

Minu suurim väljakutse siiani on enda eraldamine ühiskonnast, kus inimesed elavad hirmus, julmuses ja omamishimus. Osa minust ütleb, et – Frank, see kuidas sa elad ei ole praeguses ühiskonnas vastuvõetav, aga ma loodan, et ühel päeval muutuvad inimesed vabamaks, tolereerivamaks, et oleks rohkem õrnust ja armastust. See on minu energia – ma olen alati tahtnud teha tegusid, millel on mõte, suund ja funktsioon. Kuni mu jõgi voolab, jätkan vee lisamist oma voolule.

Merlin Aug

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (2)