Astusin rongist maha Liiva peatuses. Kuna mul oli kokkulepitud ajani veel tund aega, otsustasin, et ei vĂ”ta taksot, vaid jalutan Hiiu haiglani jalgsi. VĂ”tsin telefonikaardi ette ja see ĂŒtles, et mul on kĂ€ia 3,4 km ja selleks kulub 42 minutit. Olgu see mu palverĂ€nnak oma isani, keda arvatavasti nĂ€en selles elus viimast korda. Nii mĂ”tlesin, kui teekonda alustasin.
Need viimased pĂ€evad olin olnud nii vĂ€sinud, raskustunne minus aina sĂŒvenes. Tundsin, et see on energeetiliselt mu isaga seotud. Kui ĂŒhel pĂ€eval kuulsin teda oma peas ĂŒtlemas: âTĂŒtar, mind pole enamâ, ei saanud ma enam teisiti, kui pidin minemaâŠ