Laulukoorid kogunevad ja hääled lauldakse lahti. Kohe-kohe veerevad kaunikõlalised laulud vägevail voogudel üle me maa.
Iga laulja teab, et laul mõjub teraapiliselt, võib peavalugi ära võtta. Mõnigi vaevatud hing on tunnistanud, et on saanud ängistavatest muremõtetest vabaks just kooriproovides. Mitte et probleemid proovi kestel laheneks. Kui laul lauldud, naaseb igaüks oma argipäeva, ja seal võib olla muresid, mis saadavad inimest kogu elu. Aga pilgu keskendamine dirigendile ning ühine laul ja hingamine aitavad kasvõi mõneks tunniks koormad kõrvale jätta ning hiljem neile pisut teise pilguga vaadata.
Midagi sarnast toimub ka tantsimisel. Algus võib vahel olla tusane ja partnerile saadetud naeratus pisut tehtud. Aga tants haarab endaga, teiste rõõm nakatab, keskendumine pühib meelest kõik kõrvalise ja kergusjõud tõstab üles.
Ilmselt on seda kogenud igaüks, kes midagi kogu hingest ja kirega teinud: kala püüdnud, musitseerinud, luuletanud või treeninud. Need on hetked, kui me pühendume nõnda, et koos ümbritsevaga läheb meelest ka enda väike ja tähtis “mina’’.
On hea ennast vahel ära unustada. On hea ennastunustavalt laulda, tantsida, mängida või kirjutada. On hea ennastunustavalt armastada – nõnda, et ei mõtlegi sellele, kuidas istuda või olla, kuidas ennast presenteerida või paremat muljet jätta.
“Ennastunustav’’ on midagi muud kui “ennastsalgav’’. Ennast salgav inimene on veidral kombel ikkagi enesele suunatud. Tuleb pingutada, et iseennast maha salata. Ennastunustav seevastu unustab iseenda mõneks ajaks suisa ära. Ta võib ja saab seda teha, sest on midagi suuremat, mis teda kaasa kisub ja endaga kannab. Näiteks laulu vägi.
Mindfulness’i tudeerinud võivad eneseunustusele oponeerida väitega, et inimene peaks kõike tegema teadvustatult ja ärksameelsena, enesest ja hetkest teadlikuna. Selleski on oma tõetera, ehk isegi mitu, aga ka oma sõklad. Neist on Müürilehes tabavalt kirjutanud Kadri Viik loos “Mina-mina-mina: mindfulness kui egoistlik praktika’’.
Me oleme iseendaga väga ametis. Eneseabiraamatute teemaks on enesekaemus, eneseteostus ja enesekehtestamine, enesekuvand, enesehinnangu tõstmine, eneseanalüüs, eneseleidmine ja eneseareng.
Ometi tundub, et me igatseme ka eneseunustust. Ja kui mitte miski meid kaasa ei kisu, kui mitte miski meid (enam) jäägitult vaimustada (in-spireerida) ei suuda, siis võib omamoodi eneseunustuse kinkida mõni aine. Näiteks enese sisse kallatud viin (spiritus).
Paratamatult tekitab see küsimuse, kas pole soov ennast unustada pelk püüd põgeneda. Ehk on selle taustaks suutmatus enesele silma vaadata ja oma elu eest vastutust võtta? Ehk peaks eneseunustuse asemel püüdlema just eespool nimetatud enesekaemuse, eneseleidmise ja eneseteostuse poole?
Kristliku arusaama kohaselt on inimene enesesse keerdunud – homo curvatus in se. See on ühteaegu nii tema hädade põhjus kui ka tagajärg. Patu põhiolemus on selles, et me tiirleme pidevalt enese ümber ega suuda endast välja keerduda. Selle tõsiasja taipamiseni ilma enesekaemuseta ei jõua, ent pelgalt enesekaemusest ka ei piisa. On suur arm, kui meile antakse taibata oma krussikeerdumust ja kõverust. Sügavalt mõttekas on tunnistada seda mitte ainult iseenda, vaid ka oma Looja ees. Mitte et Tema seda juba ei teaks. Oma last Ta ju tunneb. Aga tunnistada on vaja, sest juba Tema ette astudes hakkame vähehaaval enesest lahti keerduma.
Ja Tema ütleb: “Ära enda pärast nii palju muretse. Küll mina muretsen sinu eest.’’ Ristiinimene on sel kombel vabastatud murest enese pärast – ta ei pea ennast teostama, ennast kehtestama, palehigis ja iga hinna eest oma õnne taga ajama. Ta ei pea ennast ka pidevalt nii hirmus tõsiselt võtma. Tema eest on hoolt kantud. Suur hulk energiat ja aega jääb sel kombel üle nende heaks, kes abi vajavad.
Tua res agitur – sinu asja aetakse. Ja minu oma ka. Kui meie asja nõnda kõrgel tasemel aetakse, siis võime meie endast lahti lasta ja valla keerduda – ennast avada ja jagada, aga ka ennastunustavalt laulda, tantsida, naerda, hüpata, luuletada ja kala püüda.
Rõõmsaid, õnnestavaid unustamisi ja leidmisi sellesse suvesse – laulukaare alla ja tantsuväljakule, metsadesse, nurmedele ja linnatänavatele!
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (38)
