Hiljuti vapustas Eesti inimesi kirjanik Vahur Afanasjevi (24. august 1979 – 10. mai 2021) surm. Sellest ajendatuna tegi kirjanik Kaur Riismaa alljärgneva Facebooki-postituse, mille avaldame autori loal.
Noore ja loomingulise inimese surma puhul meenub mulle alati lõik “Sõrmuste isanda” raamatust. Kakskümmend neli aastat varem on orkid tapnud viimased Moria kaevanduses elavad päkapikud ja nüüd leiab vennaskond raamatu, milles päkapikk Ori on saatusliku tunni kirja pannud:
“…me ei pääse välja. Lõpp on lähedal. Me kuuleme trumme, trumme sügavuses. Nad tulevad.”
Loomingulise, loova mehe hingehäda on nagu vesi. Seda toidab arenenud kujutlusvõime ning intuitiivne analüüsioskus. Ja kui teda aidata proovid, taipad, et sul on veega hakkamasaamiseks sõel, reha ja vigel. (Naistest ei oska ma selles kontekstis kirjutada.) Minu kirjandusõpetaja Helgi võrdles kunagi poisse ja tüdrukuid niimoodi: kõik noored inimesed sukelduvad elu tähenduse järele. Tüdrukud, kui nad näevad elu kaljapruunis laukavees viimast kolme päikesekiirt, tulevad pinnale tagasi. Aga poisid ei lepi, nad peavad teada saama, kui sügav on põhjatus. Mõned lõpetavad gümnaasiumi ja tapavad ennast ära, teised hääbuvad veel enne, kui elu alata sai. Kolmandad lähevad lendu, aga neist ei räägita, nemad on normaalsed.
Loov natuur ei anna endale aru, et kui põhi paistab, loob tema fantaasia sügavust juurde. Petab ja meelitab: “Tule sügavamale, siin, ei, natuke veel, juba siin on tõde.” Ma usun küll, et inimese maailm on tema peas, seal sünnivad tähendused, seal ta mõtestab, aga ka kõige loovamal inimesel on keha. Keha ühel hetkel ei jaksa tõde otsida, aru saada, mõista, tema tahaks elada. Kehal pole tähendusi tarvis.
On vist loogiline ja arusaadav, et kui inimesel mingisugune häda kallal on, proovib ta ennast kõigepealt ise aidata. Pinnu tõmbad välja, selleks pole kirurgi tarvis (“neil on minutagi tööd palju”; “mädaneb välja”; “alles 2007 käisin arsti juures” etc). Tõmbadki, mis see pind ära ei ole, ja hingest püüad ka pindu välja tõmmata. Väga sageli on pintsett selle pinnu väljakiskumiseks alkohol: sai minu isa ennast ravitud ja tema isa, saan minagi. Ja võib-olla see viiskümmend aastat tagasi oligi nii, aga tollal oli inimesel ka vähem elult oodata. Ainuüksi sellel sajandil on meeste oodatav eluiga tõusnud pea kümne aasta võrra (65,3 (!) aastal 2001, 74,4 aastal 2019), kuid igal inimesel on ka oma isiklik oodatav eluiga. See on tema nii-ütelda perspektiiv. Kas ta neljakümneselt mõtleb “tubli kakskümmend veel minna, hakkan otsi kokku tõmbama” või “poolteist korda sama palju veel ees”?
Mõni elab edasi ravist hoolimata. Ta nagu usub, et kui tema eeskujud vedasid seitsekümmend välja, veab temagi. Ja veabki, aga mitte rohkem. Ja justnimelt veab, ponnistab, sipeldes nagu nõrk poiss lõuatõmbekangi küljes. Mõni on nii süvenenud oma ravisse, et sa ei kuulegi temast midagi. Ta ei avalda, ei komponeeri, ei maali – tema ravib. Iga päev püüab ta mitte kuulda trumme Khazad-dumi sügavas pimeduses. Ja kuuleb ta ometi, sest iga päev, iga uue pohmelliga kaevab ta ennast sügavamale.
Ja on ka need, kellest sa ei teagi, et neil midagi viga oli. Meie kirjanduse, meie kultuuri suured valged linnud, kes igal õhtul langevad järvele. Nagu muinasjutus jätavad oma sulerüü kaldale ning lähevad suplema. Sa unustad end neid imetlema, ja ei märka sina ega ka mõni teine: keegi varastab linnu sulise ülikonna ning veest tulles jääb ta öösse alasti. Sa oled nii võlutud tema säravatest silmadest ja helisevast naerust, et ei näe teda külmas värisemas, ei kuule tema naerus ikka sedasama neetud trummipõrinat.
Fantaasiafilmides on meeskangelastel jäme turvis üll (Iron Man), samas kui naised heitlevad pimeduse jõududega enam-vähem alasti (Wonder Woman). Sellel on oma kujundlik tähendus: mees vajab musklitest hoolimata turvist, sest tema keha on haavatav, ta ei oska ennast hoida. Looja kardab, et kui ta ei sõnasta oma hingehäda, ei leia sellele kujundit, siis on ta sellepärast halvem looja. Tema anderikkus näib rippuvat ära põhjatusest, mis on paradoks, aga kujundivaevas ta ei mõista seda. Sõnastamine, kujutamine on tema roll elus ning keha peab lihtsalt vastu pidama. Elul ei ole aga üldsõnalist tähendust, hinge pimeduses ei ole kenasti pakitud ja lehvistatud tõde ootamas. Andekus ja hinge sügavus pole omavahelises võrdelises seoses, isegi mitte pöördvõrdelises. Need on ainult sõnaliselt seotud, kuna me ütleme diibi autori kohta sügavamõtteline, usume, et sügav raamat “raputab meie hinge läbi”. See on keeleline lõks, mis on tapnud hulga parimas eas loojaid.
Ma hakkasin 2017. aasta lõpus trumme kuulma. Ma aimasin, et n a d tulevad. Kes? Õnneks ei saanud ma teada, lõpetasin enda “ravimise” seniste vahenditega ja püüan nüüd rohkem mööda elu pealispinda libiseda. Kas ma olen loojana muutunud, olen parem või halvem kirjanik? Juba see küsimus on vale, sest anderikkus ei sõltu ravimitest. Mees, sa ei ole andekas oma diasepaami või joomise tõttu. Sa oled andekas siiski, kui ei tea, kes peidab ennast Moria sügavuses.
Kaur Riismaa on kirjanik, kes kirjutanud nii luulet, romaane kui näidendeid.
