Kitsal metsateel lähenevad kaks jalgratturit hoogsalt teineteisele. Huvitav, mis juhtub? Kas nad sõidavad teineteisele otsa? Väga võimalik. Samas kõige ebasoovitavam lahendus. Mõlemad võivad arvata, et teine tõmbub teeserva ja nad põrkavad kokku. Mõlemad võivad tõmbuda teeserva, aga samale poolele ja põrkavad kokku. Neid ridu lugedes tundub kokkupõrge ometi vähetõenäoline. Kusagilt hiilib teadvusesse, et ega nad lollid pole, mõistus tuleb viimasel hetkel appi, inimesed on pragmaatilised vmt. Nii on tore mõelda, aga tarkusest ei piisa. Vaja on veel midagi. Näiteks usaldust.
Inimesed kooskõlastavad teistega oma kavatsusi ja ootusi. Vahetavad selleks omavahel informatsiooni. Seda tehakse rääkides või kirjutades ja teinekord piisab vaid pilgust. Teadaandmine on eelistatavam isegi siis, kui sisu on ühele osapoolele vastumeelne. Aga kuidas tegutseda olukorras, kus infot ei saa vahetada? Kas siis põrgatakse saatuslikult kokku?
Mitte tingimata. Meis on veel peidus midagi, mis võib päästa. Olgu näideteks eksperimendid, kus rahalise preemia abil motiveeritakse võõraid inimesi teineteisega linnas kohtuma ilma ühtegi suunist andmata. Või antakse raha, kui võhivõõraga kulli ja kirja visates langeb otsus kokku teise peas valitud kulli või kirjaga. Kes soovib, võib mängida 100 euro jagamise mängu jne. Raha saab endale, kui mõlemad aimavad õigesti, mida teine teeb. Raha jagatakse enamasti 50:50 põhimõttel, mündi külje valikul langeb ühine valik ülekaalukalt kullile ja linnas leitakse võõras suurima tõenäosusega linna keskväljakult kella alt, kui see näitab 12:00. Kõiki neid katseid on tehtud ja raha välja makstud. Liiga lihtne oleks otsustamist pidada tarkuseks, vastamata, millel tarkus rajaneb. Miks just linna peaväljakul, keskpäeval ja kella all? Kas koolis õpetati kulli eelistama? Kas võõraga raha pooleks jagamist on varem harjutatud? Vmt?
