Kristjan Port: kuritöö ja karistus

Kristjan Port

Elame liitreaalsuses. Argiseid kilogramme lohistavaid samme talutab sotsiaalmeedia kehatu kergusega infososin. Ekraanile pillutatud sõnade lausujal puuduvad ilme ja hääl, lastes sõnades võimule formaalse tuuma. Tasahilju kaob suhtlusest lausuja kavatsus ja seda asendab vastuvõtjat tabanud emotsioon. Mis siis liigutab teda edasi sammuma.

USA lahtiste meistrivõistluste naiste üksikmängu finaalis juhtunut saab vaadata läbi mitme prisma. Räägitakse naiste ja meeste õigustest, kehvast kaotajast, halvast või heast kohtunikust jne. Neist nägemustest võib osutuda kurvemaks hoopiski see, kuidas suhtutakse sõnadesse. Sõnadest kujunevad relvad, millede kasutusel on tihti soovitust raskemad tagajärjed.

Unustagem korraks tennis ja mõtelgem lihtsalt halvale teole. Selle tunneb ära tagajärjest. Mõne tegevuse tulemusel sünnib midagi halba ja siis peame ka tegu ja tegijat halvaks. Vähemalt esialgu. Seni kehtinud moraal asetas oluliselt suurema raskuse tegija kavatsusele ja väiksema teole.

Karistuse raskus sõltub ju tegija kavatsusest.

Meie moraali kujundas elu karmi looduse rüpes häälestades seda koostööle. Eeldame üsna automaatselt isegi võõrastes inimestes õilsust ja muid koostööd soosivaid isikuomadusi. Halb sündmus pakub unikaalse võimaluse nende kontrollimiseks. Soovime teada, kas juhtunu oli kavatsetud või juhuslik, ehk õnnetus. Soovime end halbade kavatsustega isikutest isoleerida. Kas ise kaugenedes või hoides taolised tüübid vangimaja isolatsioonis.

Samas ei taha me end isoleerida heade kavatsustega inimestest, keda tabab ebaõnn. Halbade tagajärgedega õnnetused leiavad üles vist kõik inimesed. Piirdudes teistele hinnangu andmisel pelgalt tekitatud halbade tagajärgedega, jääksid ju lõpuks üksi. Seejuures suurest hulgast headest inimestest. Õnneks on tahtlikult halva tegijaid alati vähem. Õnnetuseks seostub nende avastamine halbade sündmustega. Vahe tegemisel osutubki oluliseks kavatsuse välja selgitamine.

Vältimaks, et igaüks kogeks halbade inimeste halbu tegusid, on normaalne, kui halva isiku leidmisest teavitatakse kõiki teisi. Just siin muutuvad sõnad ja nende valik saatuslikuks. Sest ka sõnadega juhtub õnnetusi. Näiteks öeldes midagi, mida teine tõlgendab teisiti kui sina mõtlesid, sünnib probleem. Vääriti mõistmise riski minimeerimiseks omame inforikast kehakeelt, intonatsiooni jmt. Olles vastuvõtjaga koos, saab tema reaktsioonist aimu, mida ja kuidas ta öeldut mõistab. Samuti võib vestluses detaile lisada, täpsustada, vabandada jne.

Omame teatud norme, mida järgides püüame tegelikkust mõista. Püüame olla erapooletud, ausad ja huvitatud suurendamaks tõe juurde jõudmise võimalust. Üllatuste ja ebakõlade puhul esitame täiendavaid küsimusi jne. Enamasti õpime taoliseid norme juba lapsepõlves, ise seda teadvustamata. Küll oleks paha, kui keegi omab teistsuguseid norme ja ta otsustab tõe küsimusi näiteks mündi viskamisega. Ta eksiks ise ja eksitaks teisi. Kirjeldatud stsenaarium pole enam sugugi võimatu.

Elektroonilises suhtluses on tähenduse loomisel sõna ise põhiline infokonteiner. Sellele võib lisada tähendusi tuttavale kirjutajale kujunenud tõepärasem või ekslikum kuvand, lugeja hetke projektsioon vähem tuntud kirjutajast, spekulatsioon võimalikust alternatiivsest tähendusest või kavatsusest jne. Online maailmas leidub vähestel piisavalt infot sõnumi kirjutajast. Füüsilises vestluses on osapooli tavaliselt vähem, neid tuntakse või vähemalt õpitakse tundma. Ekraanidelt võib kellegi kirjutatut lugeda tuhandeid võõraks jäävaid silmapaare.

Sünnib olukord milles kombineeruvad mitu nähtust. Kirjutaja kavatsus jääb tahaplaanile, seda võidakse valesti hinnata või täielikult ignoreerida. Samas ei saa ignoreerida sõnade põhjustatud tagajärgi ja need muutuvad peamiseks tähenduse loojaks, mistõttu neutraalset või naljakat ütlust võidakse võtta solvavana. Info liikumise kiirus ja levik paljundavad sõnalasu vastuvõtjate masse tabavaks kuuliraheks. Selle toel kasvab ühiselt jagatud pahameel. Kuna massides kasvab „tõe“ omaniku tunne, areneb neis alternatiivsete seletuste suhtes immuunsus. Niisiis sünnivad ärritunute massid ja tärkavad sõnasõjad. Sõjas, milles vähesed märkavad pealiskaudsuse pealetungi.

Sõnadega võitluses leidub reaalselt surma saanuid, sest mõned sooritavad õelate väljenditega pihta saamise tulemusel enesetapu.

Leidub näiteid, milles sotsiaalmeedias levivatest teadetest on piisanud õhutamaks kedagi tapmise teele. Samuti räägitakse kuuldud sõnade kaalukast rollist koolitulistamistes ja terroristiks radikaliseerumisel, mille jätkuna sooritatakse julmuseid. Vähem märgatakse kestvaid hirme, stressi, depressiooni, eneseisolatsiooni ja juhtunu tulemusel kujunevaid või süvenevaid haigusi. Sõnaline vägivald levib kuna online tandril on see ka põhiline enesekaitse vahend.

Võimalik, et Serena Williamsi ja Naomi Osaka mängu valvanud kohtunik Carlos Ramos oleks kümmekond aastat tagasi lasknud tusatseval Serenal end tühjaks karjuda. Vähemalt on varasemates mängudes kõlanud kordades kõvemat kisa ja raskemaid ütlusi ilma eriliste tagajärgedeta. Hoolimata, et kõige vägevamat teatrit on esitanud meestennisistid, pole ka naised emotsioone tagasi hoidnud. Olulise mängu juurde kuuluvad kõrged panused, erakordne pingutus ja puhuti vaimset ülekoormust leevendavad inimkarjetega turvaventiilid. Sõnadel võis olla ebamugavust põhjustavaid tagajärgi, aga kõik mõistsid, et lausuja on mängu pingest tulenevalt tegelikult endast väljas, kuid muidu igati hea inimene. Täna loeb vaid ebamugav tagajärg ja oma prestiiži toitvalt võimalikult esimeste seas sellest teiste teavitamine. Kohtunik teavitab teisi oma solvumisest käepäraste võimuvahenditega.

Vanasti rahustati närvi läinud inimesi tüünestava jutu, puudutuste ja isegi kallistustega. Mängul olnuks hoopiski teine järelkaja ja üks terve reket rohkem, kui kohtunik Ramos kutsunuks Serena enda juurde ja läbi kallistuse lausunud paar õpetlikku sõna edasi mängimise osas. Kallistamine Facebooki kujundatud kultuuri ei mahu. Nagu ka püüd mõista teiste olukorda. Tõenäoliselt enamus mängu vaatajatest mäletab, mis juhtus. Arvatavalt keegi ei mäleta ega hooli miks? Empaatia sureb …

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (10)