Elame liitreaalsuses. Argiseid kilogramme lohistavaid samme talutab sotsiaalmeedia kehatu kergusega infososin. Ekraanile pillutatud sõnade lausujal puuduvad ilme ja hääl, lastes sõnades võimule formaalse tuuma. Tasahilju kaob suhtlusest lausuja kavatsus ja seda asendab vastuvõtjat tabanud emotsioon. Mis siis liigutab teda edasi sammuma.
USA lahtiste meistrivõistluste naiste üksikmängu finaalis juhtunut saab vaadata läbi mitme prisma. Räägitakse naiste ja meeste õigustest, kehvast kaotajast, halvast või heast kohtunikust jne. Neist nägemustest võib osutuda kurvemaks hoopiski see, kuidas suhtutakse sõnadesse. Sõnadest kujunevad relvad, millede kasutusel on tihti soovitust raskemad tagajärjed.
Unustagem korraks tennis ja mõtelgem lihtsalt halvale teole. Selle tunneb ära tagajärjest. Mõne tegevuse tulemusel sünnib midagi halba ja siis peame ka tegu ja tegijat halvaks. Vähemalt esialgu. Seni kehtinud moraal asetas oluliselt suurema raskuse tegija kavatsusele ja väiksema teole.
