Kitsal metsateel lähenevad kaks jalgratturit hoogsalt teineteisele. Huvitav, mis juhtub? Kas nad sõidavad teineteisele otsa? Väga võimalik. Samas kõige ebasoovitavam lahendus. Mõlemad võivad arvata, et teine tõmbub teeserva ja nad põrkavad kokku. Mõlemad võivad tõmbuda teeserva, aga samale poolele ja põrkavad kokku. Neid ridu lugedes tundub kokkupõrge ometi vähetõenäoline. Kusagilt hiilib teadvusesse, et ega nad lollid pole, mõistus tuleb viimasel hetkel appi, inimesed on pragmaatilised vmt. Nii on tore mõelda, aga tarkusest ei piisa. Vaja on veel midagi. Näiteks usaldust.
Inimesed kooskõlastavad teistega oma kavatsusi ja ootusi. Vahetavad selleks omavahel informatsiooni. Seda tehakse rääkides või kirjutades ja teinekord piisab vaid pilgust. Teadaandmine on eelistatavam isegi siis, kui sisu on ühele osapoolele vastumeelne. Aga kuidas tegutseda olukorras, kus infot ei saa vahetada? Kas siis põrgatakse saatuslikult kokku?
